Minge valima! Kas ei tundu heale lugejale see üleskutse kuidagi tuttav?
Nüüdseks oleme olnud viis aastat Euroopa Liidus ja Eesti üldsuse silmis on mainitud ühendus saavutanud nüüdseks üle 80% poolehoiu. Möödas on ilmselt hetked, mil avaldati skepsist selles osas, et oleme oma riiki viimas ühest liidust teise.
Seda kummastavam on asjaolu, kus väärika meediaväljaande liider kutsub üles valimisi boikoteerima, kritiseerides neid kui mõttetust.
Kas mitte Euroopa Liit pole see, kes annab Eestile iga sissemakstud krooni asemel tagasi viis? Kas mitte Euroopa Liit pole see, kes avanud meie noortele võrratud õppimisvõimalused ja ettevõtlusele uued horisondid. Kas pole ülalmainitud ühendus hoidmas püsti meie maaelu ja kas pole mitte EL see, kes pronksiöö järel meid jäägitult toetas?
Valimisskeptikud tõstavad lipukirjaks fakti, et 785 saadikust on Euroopa Parlamendis meid esindamas kuus, mis iseenesestmõistetavalt on väike number. Siinkohal tahaksin aga lugejale meenutada, kuidas europarlament toimib.
Sealsed saadikud ei istu esinduskogus mitte riigiti, vaid fraktsiooniti. Oma otsused langetab see kooslus just nende kaudu, mitte üldhäälte-, vaid kvalifitseeritud häälteenamusega.
Jah, meid eestlasi on seal vähe, kuid just seetõttu peamegi olema eriti tublid. Kui poliitik on tõeliselt võimekas ja karismaatiline, on ta suuteline tõstatama fraktsioonides küsimusi, mis meile eluliselt tähtsad.
Tulemused on näha. Euroliit on ühendanud võrdusmärgiga natsirežiimi Saksamaal ja stalinistliku terrori idanaabruses. Eurosaadikute kiire reaktsioon suutis ohjeldada ka Venemaa invasiooni Gruusiasse. Samuti on Eestile välja võideldud palju soodustusi majandussfääris.
Mäletan oma esimest visiiti Brüsselisse ja esimesi samme europarlamendi koridorides. Tuleb meelde, kuidas kogenud euroametnik näitas mulle eri riikide saadikuid. «See seal on sakslane ja see prantslane,» märkis ta, «nad pole just silmapaistvad kujud, kuid nende taga on ikkagi Saksamaa ja Prantsusmaa!»
Siis ühtäkki osutas ta ühele lähedal seisvale tumedapäisele kujule. «Aga see on tõesti hea mees! Mine ja räägi temaga! Ta on küll Maltast, kuid on tõeliselt särav tegija!»
Paljunäinud professionaal märkis tunnustavalt ära maltalase, kellesarnaseid on europarlamendis veelgi vähem kui eestlasi ehk viis! Siit võime teha oma järeldused. Andku tulevik meilegi vaid sääraseid saadikuid!
Oponeerija võib väita, et hääletame seekord kinniste nimekirjade alusel ega vali isikuid. Ent nii kinnistel kui lahtistel nimekirjadel on omad puudused ja voorused. Kindlasti toetame aga erakondade poolt hääletades meelepärast maailmavaadet.
Mis juhtub, kui seda maailmavaadet ei esinda uues koosluses keegi? Vaadates oma riigi sisse, võime näha üht kooslust, mida minnakse valima kui üks mees. Kas apaatia korral saabki sellest Eesti positsioon ja hääl? Kui aga nii mõtleksid kõik Euroopa Liidu riikide kodanikud ja 2/3 parlamendist moodustakski üks fraktsioon?
Toon siinkohal veel ühe näite. Teatavasti toimus hiljuti Tallinnas Lennart Meri nimeline konverents, millest võtsid osa maailma tasemel tegijad. Eriti särasid seal kaks vene päritolu esinejat, kes vabamõtlejatena kritiseerisid ohtlikke tendentse Venemaal.
Nii selgus, et meie idanaaber on loonud fondi «sõbralike naaberriikide majanduste toetuseks». Ei pea ilmselt seletama, et säärasel «abil» on oma hind. Mis juhtub, kui Euroopa Liidu Parlamendis hakkab «ühe mehe erakonna» tegevuse tulemusena kõlama idanaabri hääl?
Seetõttu, head sõbrad, minge valima. Siis saab kõlada eestlaste enamuse hääl ja seeläbi jäävad ka kõlama läänelikud väärtused ja demokraatia!