Ehk lugu sellest, kuidas sotsid valitsuse kannatuse proovile panid.
Talle meeldib viimasel ajal rohkem rahvale, europõll ees, pannkooke küpsetada kui eelarvepirukaga tegelda ja mis seal imestada – pannkoogitainast ikka jagub, eelarvega on keerulisemad lood.
Sotside süljelärakas
Hilinemisega toodud kava osutus paraku pettumuseks, sest partnerid pidid valima 5 või 9%lise maksutõusu vahel. Valitsus pidanuks suruma oma käe veerandi võrra sügavamale inimeste taskusse. Väikese lisanöögina pakkus Ivari välja ka vanemahüvitise kärpimise, mis annaks küll vaid 12 miljonit, aga mängiks tõusule pööranud iibega.
See sotside pakett, õigemini mahlane süljelärakas polnud mitte ainult partnerite, vaid kogu Eesti majanduse jätkusuutlikkuse pihta. Tõsta raskel ajal iga pere maksukoormust, selle asemel et riigi kulusid kokku hoida. Sellise ettepaneku võinuks Ivari panna Edgari lauale, aga Andrus seda kindlasti ei oodanud. Seda mõistab iga eestimaalane, küllap ka sotsid.
See ei saanud olla tõsine ettepanek, mille Ivari lauale pani, küllap teadis ta seda isegi. Kirjaviisist oli näha, et seda paketti ei olnud talle kaasa andnud ministeerium, vaid keegi parteikaaslastest. Mitte sihiga eelarveni jõuda, vaid venitada ja oma partei nägu näidata. Ikka nii, et kaks tahab kärpida ja üks hea olla. Raske oli mõista, miks partnereid nii järsult solvatakse. Nagu ka seda, miks Ivari kantsleri just nüüd oli puhkusele lubanud. Aga partnerid jäid soliidseks ja sisendasid endale, et see ei olnud tahtlik solvang.
Valitsusel polnud Ivari plaanist võtta õigupoolest mitte midagi. Juhani poolt kohapeal käigu pealt välja pakutud solidaarne kärbe oli küll toorevõitu, aga kahtlematult parem kui Ivari toodu.
Sotsialistlik maksutõus
Möödusid napid päevad, kui sotsid lõid vaia maasse töötukassa puudujäägi vähendamisel – ei ole nõus ja kõik! Järgmised nädalad tõid küll arvukaid kompromissipakkumisi mõlemalt poolt, aga Eiki ei olnud nõus ühegi lahendiga, mis poleks tagasi toonud nõukogudeaegset koondamiskorda. Sedasama tööjõuturu jäikuse elementi, mis Eesti tööturu rahvusvaheliselt punase laterna rolli jättis. See on küll Eikile, Karlile ja Friedrichile näo säilitamine, kuid Eestile hukatuslik valik.
Sellegipoolest käib Eiki ringi ja jutlustab, et maksutõus on tegelikult töötajate huvides. Põnev oleks teada, kas iga konkreetne töötaja sedasama arvab, kui igakuine maksuarve 500 või 1000 krooni suurem on? Lisaks Eesti majanduse ohtuseadmisele seab see ohtu ka rahanduse (maksulaekumine ei kasva maksuprotsendiga samas tempos) ning on vaieldamatult otsene löök iga pere rahakoti pihta. Aga see ununeb Eikil töötajate nimel kõneldes ära. Sest – nagu ütles täna leheveerul Hannes – sotside eesmärk on nägu säilitada ja maksutõus on kindlalt sotsialistliku näoga.
Kas Eesti rahvas on nii rikas, et maksta kinni ühe partei säästetud sotsialistlik nägu?