Eesti riigi eelisteks on reservid ja madal maksukoormus, kuid negatiivse riigieelarve koostamisel ei saa ükski valdkond puudumata jääda.
Euroga liitumine oleks tugev ja positiivne sõnum nii välisinvestoritele kui Eesti elanikele. Kuni me ei ole eurotsooni liikmed, ei kao ka jutud krooni devalveerimisest. Kuna 95% eluasemelaenudest on välja antud eurodes, siis näiteks 30% devalveerimise korral langeks elanike laenude teenindamise võime samapalju – see tähendaks eluasemeturu kokku kukkumist, mis seaks löögi alla ka pangad ja ühtlasi terve Eesti majanduse.
Ent nagu on öelnud Indrek Neivelt, on euro vaid vahend investorite ja tarbijate silmis riigi usutavuse tõstmiseks, kõige olulisem eesmärk on aga tööhõive. Milline on riigi abi olukorras, kus töötute arv on kerkinud üle 50 000?
Nokk kinni, saba lahti
Kõikide riikide olukord on raske ja ka meie naabrid kasutavad mitmeid poliitilisi abinõusid, näiteks otsetoetusi eelarvest. Eestil kõiki neid võimalusi paraku enam ei ole ja kui tahame euro kasutusele võtta, peame jääma tasakaalus eelarve juurde, mis võib antud olukorras tähendada täiendavaid eelarvekärpeid. Nii sarnanebki meie olukord mõneti “nokk-kinni-saba-lahti” nõiaringiga.
Julgen arvata, et enne 18. oktoobri kellalööke ehk kohaliku omavalitsuse valimisi ootab meid ees veel üks negatiivne lisaeelarve, kus 3 miljardi osas tuleks leida reaalse rahaga kaetud osa.
Euro kasutuselevõttu ja välisinvestoreid silmas pidades annaksime sellega positiivse signaali, kuid näiteks politseinikud, tuletõrjujad, õpetajad ja paljud teised peaksid leppima väiksema palgaga. Rahvas peab mõistma, et Eesti majanduse kaugema tuleviku jaoks on eelarvekärped vajalikud. Kuid poliitikud ei tohiks rahvast hirmutada IMFi tondi kui pärisorjastajaga.
Ehkki oleme jõudnud järeldusele, et devalveerimisest mõistlikum on palkade
kärpimine, mis omakorda on eurotsooni liikmelisuse nõuete täitmiseks paratamatu, pole see ainus kulude kokkuhoiukoht ja võimalus ettevõtlust stimuleerida.
Oluline on administratiivse suutlikkuse parandamine. Riik kulutab kohalikes omavalitsustes praegu 20 miljardit, aga haldusreform aitaks neid kulusid vähendada. Lisaks tuleks ergutada teatud kohti, et majandusmootor käima saada ning ainult kärpimisega seda ei saavuta. Stimuleerida tuleb valdkondi, mis tõstavad ekspordi võimekust. Samas tuleb kindlasti jälgida, et EL struktuurifondidest rahastatavad projektid ei jääks riigi omafinantseeringuta.
Säästame valimistega
Liidrite signaalid mõjuvad suunavate majakatena, nagu ka peaministri ettepanek ühendada Riigikogu valimised kohaliku omavalitsuse valimistega ja presidendi valimised europarlamendi valimistega. Nii saaks säästa valimiskaruselliks kuluvat raha.
Aga selle ettepaneku puhul on oht, et erakonnad pingutavad parlamendikohtade nimel ja kohalikud huvid jäävad tähelepanuta, sest kohalik mõtlemine allutatakse üleriigiliste parteide diktaadile.
Oluline on näidata, et ülemaailmse kriisi käigus suudab Eesti tõestada, et tegemist on eurotsooni sobiva majandusega. Eurole ülemineku psühholoogiline tähendus on Eesti rahvale suur ning selle toimumisaeg on vaid tehniline küsimus.
Ehkki euro kasutuselevõtt ei sõltu ainuüksi Eestist, tuleks selle nimel siiski pingutada. Rahvas teab, et Euro ei ole imevahend, kuid meie riigi maine seisukohalt jääks siiski ajalukku kõlama: “Eesti tegi ära!”. Euroga kaasnev kindlustunne kaaluks üles ühisraha käibelevõtu kannatused ja pakuks võimalusi uueks majanduskasvuks.