Hiljuti said pealinna kodanikud minna valimiskastide juurde, et vastata kahele küsimusele: Kas toetad haldusreformi alustamist Tallinnast?
Need lihtsad ja kodaniku vaatevinklist põhimõtteliselt nõustumisväärsed küsimused viitavad lähemal analüüsil taas sellele, et Tallinna linnavõim ja valitsuskoalitsioon ei saa omavahel läbi ning ollakse väljas valijajahil oma võimu kindlustamise nimel.
Võiks arvata, et Tallinna liitumine ümbritsevate lähivaldadega on keskerakondlik pseudoteema, ent see ettevõtmine tabab kolme kärbest ühe hoobiga. Esiteks on võimalik vastu seista üleriigilise haldusreformi Tallinna osale, kui see peaks erinema linnavõimu plaanidest. Tallinna linnavõim võib väita, et neil on valijate mandaat, aga valitsusel ei ole. Teiseks saab keskerakondlikku haldusreformi käivitades sellest kõvasti rääkida ning olla pildil. Kolmandaks on võimalik liituda Maardu linnaga (teised vallad on juba teatanud oma vastuseisust sellele kavale) ning saada juurde uusi valijaid Keskerakonna noateral kõikuva enamusvõimu säilitamiseks.
„Ise püstitame raskused, ise need ka kangelaslikult need ületame“ – nii pilati nõukogude ajal Armeenia komsomoli lööklauset. Samasugune mõte tekib ka siis, kui kuulda Keskerakonna juttu vajadusest depolitiseerida linnaosade halduskogud, mida saab kõige paremini teha neid kaotades ning luues asemele teeninduskeskusi.
Tõsi on see, et midagi oleks vaja nii pealinna kui kogu riigi halduskorralduses muuta, kuid konkreetset tegevuskava pole ükski ekspert ega valitsusliige suutnud esitada. On vaid joonistatud kaarte ja pakutud kohalike omavalitsuste arvusid. Kas kohalike omavalitsuste arvu või pealinna halduskogude arvu vähendamisega saab kokku hoida kulutusi? Julgen väita – ei saa, kuigi võib paraneda avaliku teenuse kättesaadavus. Kuid kvaliteetse teenuse eest tuleb maksta, sest üldvalitsemiskulud ühe elaniku kohta kasvavad, samas kui väiksem vald on oma töökorralduses paindlikum, protsessid on isereguleeruvad, sest kogukond läbi kohaliku demokraatia kontrollib volikogu tööd – tegevus on läbipaistvam.
Ja mis saab Nõmmest või Piritast ning sealsete elanike võimalusest kaasa rääkida oma linnaosa arengus? Tallinna volikogu on liialt suur, et seda valimistel poliitiliselt mõjutada, halduskogusid aga enam ei ole.
Suur-Tallinnna loomise poolt räägib iseenesest asjaolu, et suuremas omavalitsuses peaks olema teenuse kvaliteet parem seetõttu, et tänu suuremale tulubaasile saab igale erialale palgata pädeva spetsialisti. Niisiis oleksid tippametnikud teoorias pealinnale ja selle ümbruskonna valdadele ühised. Iseasi, kas ümbruskonna vallad tahavad Parbuse-taolisi tippametnikke.
Kindlasti õnnestub pealinnas linnaosade kaotamine, mis on aga valimispoliitiline käik häältepüüdmiseks. Võim käitub iseenda huvidest lähtudes, kasutades kodanikke ära. Võimulolijatele ei lähe tegelikult korda kodaniku tahe, sest kodanike elukvaliteeti ja riigi käekäiku parandava ümberkorralduse asemel saame poliitikute ambitsioone rahuldava tulemuse.
See on kogu loo juures kõige suurem ebaõiglus. Eestis on rasked ajad ja hoida tuleks üksteist, esiplaanil peaks olema inimene oma igapäevamuredega. Omavalitsuste liitmine ja ümberkorraldamine peaks olema demokraatlikus riigis avaliku arutelu objekt. Ilmselt teenib Keskerakonna kava liita 1. juuliks Tallinna linnaosad aga eesmärki kindlustada ülemvõimu pealinnas. Oktoobris toimuvatel kohaliku omavalitsuste valimistel saavad valida ka määratlemata kodakondsusega isikud, kes on aga valdavalt venekeelne elanikkond. Küllap tunnetab Tallinna linnavõim, et kui riigis võimule ei pääse, siis on vähemalt Suur-Tallinn oma 500 000 elanikuga nende hegemoonia.
Tallinna linnavõim peaks jätma rahule nii linnaosade kaotamise kui Suur-Tallinna loomise teema, nõnda nagu valitsus pole läinud jõulise haldusreformi teed. Mandaat kohalike omavalitsuste liitmiseks ei saa tulla valitsuselt, vaid peab lähtuma kodanikelt endilt, ent mitte pseudovalimiste käigus, vaid tegelike kohalike valimiste käigus. Selleks on vaja, et erakonnad läheksid Tallinnas või ükskõik kus valimistele vastu selge sõnumiga: valides meid annate loa naabervallaga liitumiseks.
Enne seda saab aktsepteerida vaid valdade vabatahtlikku ühinemist, mille käigus tekib sünergia.
Ent kas tervikliku haldusjaotuse nimel tuleks Eestis rakendada valdade sundliitmist, kus ümberkorraldused tuleks läbi viia ühtses plaanis? Kas ei teki siis „omadele võõras, võõrastele oma“ efekt, kus vabatahtlik sunniviisiline ühinemine ei ole enam kogukondlikult demokraatlik protsess? Euroopas ja Skandinaavias on edukalt toiminud mudel, kus kõigepealt ühinetakse vabatahtlikkuse alusel, kus kõik omavalitsused räägivad kõigiga läbi ning alles seejärel räägitakse omavalitsustega, kes ei ole suutnud koostööd teha – eesmärgiga sundida neid liituma.
Praegu peavad ühinemisplaane Vändra ja Kaisma vald. Käivad läbirääkimised ka Otepää suurvalla moodustamiseks. Rahvaküsitlust viiakse läbi Tõrva linna, Helme ja Põdrala valla võimaliku ühinemise otsustamiseks. Seega ei saa sundliitmist kindlasti mitte enne 2011. aasta valimisi läbi viia ja vaid juhul, kui erakonnad sellist soovi oma valimisplatvormis selgelt väljendavad. Minu hinnangul parim aeg haldusreformiks oleks enne 2013 aasta kohalike omavalitsuste valimisi.
Kas haldusreform kujuneb Eesti arengu komistuskiviks, mida ükski valitsus tänu poliitilistele erimeelsustele lahendada ei suuda ning mida Tallinna linnavõim julgelt osatada võib? Sellisel juhul on raske aru saada regionaalministri ametkonna vajadusest. Kulude kokkuhoiu nimel oleks seejuures mõtekas luua Siseministeeriumi juurde üks osakond, mis tegeleks teguse siseministri juhtimisel haldusreformi küsimustega (kõrvalpõikena olgu öeldud, et arusaamatu on ka rahvastikuministri ametikoht ja tema büroo, kelle töö teeks ära ehk kolm inimest Siseministeeriumist).
Suur-Tallinna loomiskava viitab sellele, et oktoobrivõitlus ehk kohalike omavalitsuste volikogude valimised on alanud. Võitlus käib selle nimel, et pealinn jääks osadeks ja põliselanikud kõige mõjukamaks osaks valijaist, et venekeelne elanikkond ei muutuks domineerivaks. Kuid peab arvestama asumite huvidega, näeteks Lasnamäe ja Pirita asuvad kõrvuti, kui on eripalgelised. Mõlema huve tuleb arvestada tasakaalustatult, seda formaalsete lahendustega ei taga.
Julgen arvata, et peale 18. oktoobri kellade lööke tulevad võitjateks need erakonnad, kes oskuslikumalt panustavad nn. rahulolematule lihtinimesele, kes aga paraku mitte alati kõigest enda ümber toimuvast aru ei saa. Selles mõttes olid Tallinna küsitlused üks katse vett sogaseks ajada ning sealjuures kala püüda.