Kui riigi kulutusi tuleb kokku tõmmata kaheksa miljardi krooni võrra, siis ühel või teisel viisil puudutab kokkuhoid iga riigisektoris tegutsevat asutust.
Suurim kärbe puudutab avaliku sektori palga- ja majandamiskulusid. Eelmise aasta lõpus juba külmutatud kolmele protsendile lisandub nüüd veel seitse. Kogusummaks, mis sel moel maha lõigatakse, on napilt alla kahe miljardi krooni. Me võime seda kärbet küll bravuuritsedes nimetada õhu väljalaskmiseks, aga kui reaalsed kokkuhoiunumbrid jõuavad konkreetsete asutusteni, hakkavad mõtlikult kukalt kratsima ka need, kes varem on nõudnud veel kaks korda suuremat õhu väljalaskmist. Sellises olukorras õnnestub pingeid vältida ainult juhul, kui kõik teavad ja tunnetavad, et kokkuhoid puudutab kõiki ühtviisi. Kõik pingutavad. Nii era- kui avalikus sektoris.
Vaidlus emapalga üle
Kaua rippus küsimärk peresid puudutavate teemade kohal. Mis saab vanemahüvitisest? Mis muutub lastetoetuse maksmisel? Vaidlused olid üksjagu ägedad. Vanemahüvitise puhul on olemas selged andmed, mis näitavad, et kui selle kehtestamise eel püsis sündide arv Eestis 13 000 lapse piiril aastas, siis 2008. aastal sündis meil üle 16 200 lapse. Need lisasünnid pole tulnud mitte sellest, et peale on kasvanud üks eriliselt viljakas põlvkond. Statistika näitab, et suurenenud on ka sündimuskordaja. Tõsi, vanemahüvitise süsteem on kallis. Aga kas kellelgi on asemele pakkuda mõnda teist ja odavat sündivuse kasvu sel määral toetavat süsteemi? Kokkuvõttes jõuti perepoliitika osas mõistliku kokkuleppeni – selles säilib stabiilsus.
Keset kõige krõbedamat kärpimisperioodi helistas mulle riigikogusse üks pensionärist muhe vanahärra. «Me siin prouaga arutasime, et kui ikka kuidagi muudmoodi ei saa, siis võtke pealegi näpuotsaga pensionidest ka vähemaks.» Jätsin tolle soovituse edasi ütlemata, sest niigi väikeste pensionide vähendamine ei tulnud mu arvates kõne alla.
Mida teha pensionidega?
Vaidlus käis peamiselt selle üle, kas lükata pensionitõus poole aasta võrra edasi (too variant oleks lubanud ilmselt seda poole aasta pärast tõsta veidi suuremas mahus, näiteks 10%, kuid pool aastat oleks pidanud pensionärid leppima praeguse pensioniga), või jääda kindlaks 1. aprilli pensionitõusule (selle variandi puhul on väiksem tõus, kuid see jõuaks kätte varem). Aeg surus peale, polnud võimalik pensionäride endiga läbi rääkida. Ma loodan, et 1. aprilli väike pensionitõus on praegustes oludes, kus kõigis ülejäänud valdkondades kärbitakse ja ka hinnad on tasapisi langema hakanud, eakate jaoks ehk siiski aktsepteeritav.
Lõpetuseks tahan aga kirjutada valdkonnast, millest eelarve kärbetest rääkimise puhul tihti juttu ei tule. Eesti kultuurist. Ei saa eitada, et kultuur on üks selliseid alasid, kuhu kärpimise ajal paljudel küüned kergesti taha kinni jääda tahavad. Aga kui me oma kultuuri surnuks näljutame, siis näljutame me tegelikult ära oma riigi. Mul on hea meel, et sel korral ei pidanud kultuurivaldkond kannatama teistest rohkem, et kokkuhoiualasest solidaarsusest ei saanud pseudosolidaarsust.
Praegu ei tea keegi, kas kaheksa miljardi kroonine eelarvekärbe on piisav selleks, et eelarve puudujääki alla kolme protsendi piiri hoida. Ei Eesti Pank, ei rahandusministeerium, ei ükski eraldiseisev majandusanalüütik riski praegusel ajal täpse majandusolukorra prognoosi väljaütlemisega. Olud muutuvad lihtsalt nii kiiresti. Võimalik, et kaheksamiljardine kärbe on piisav. Kuid välistada ei saa ka seda, et poole aasta pärast on selge – kaheksa miljardit oli liiga vähe.