Kohe pärast Gazpromi gaasitarnete katkemist Ukrainale teatas Vene teenistuja Gerhard Schröder, et Nord Stream peab valmis saama aastaks 2011 ja mingeid takistusi tööde läbiviimiseks ta ei näe.
Moskva juhib juga
Kui praegu Poolat gaasitarnetega kiusata ei saa (tagapool asuv Saksamaa kannatab!), siis Nord Stream annab võimaluse Poola-vastaseks otseseks energiašantaažiks: Nord Stream ongi see toru, mida mööda gaas Poolast lihtsalt mööda juhtida. Tasuks vaid Poolal astuda mis tahes samm, mis ei ole kooskõlas Moskva tahtega, ja ettekääne ongi olemas. Enamgi veel: NATO kaitsekilbi elementide paigutamine Poolasse oleks Nord Streami olemasolu korral Venemaale otsene võimalus see gaasikraan kinni keerata. Seega – vahetu ja ohtlik surveavaldus nii Poolale kui ka NATOle. Tegelikult: sõjalise agressiooni esimene eeltakt. Analoogiline projekt – South Stream –annab Gazpromile võimaluse ükshaaval välja lülitada Balkani riigid Bulgaaria ja Rumeenia ning karistada ka isepäiseid Kesk-Aasia režiime.
Teiste sõnadega: Gazprom liigub edasi oma ideaali suunas – teha nii, et iga Euroopa riik oleks varustatud omaenese isikliku toruga, mida Moskva juhid võivad ükshaaval vastavalt oma soovile sisse ja välja lülitada. Ja mõeldes Nord Streami peale ja meenutades äsjast gaasisõda, tundub, et Eestil on aeg otsustada – kas nõustuda Euroopas Gazpromi mudeliga või täita oma poliitilist ja moraalset kohust Poola ees ja Euroopa Liidu kui terviku ees (mitte Saksamaa ja Itaalia ees eraldi) ning nõuda Venemaalt kindlaid majanduspoliitilisi tagatisi, et läbi Eesti vete kulgevat torujuhet ei kasutata meie liitlaste huvide vastaselt. Nord Streami torul, kui see läheks läbi meie vete, võiks olla üks kraanike, mida Eesti ise saab kinni ja lahti keerata!
Muidugi, hiljutiste gaasikatkestuste tegelik ja esmane eesmärk polnud Ukraina «karistamine» (mis pole tehniliselt võimalikki), vaid eeskätt samm Venemaa jaoks katastroofiliselt langenud gaasi hindade tõstmiseks. Mida gaasi hinnatõus tähendab, seda teavad Tabivere elanikud, kelle toasooja kuuarve tõusis äsja 3000 kroonini. Kuid paralleelne poliitiline eesmärk oli samuti ilmne.
Vedelgaas ja põlevkivigaas
Peale puht-poliitiliste sammude, millega EL peaks Venemaa energeetilisele agressioonile vastama, on olemas rida tehnilisi lahendusi, mille teokstegemine tagaks nii Euroopale kui ka Eestile senisest suurema energiajulgeoleku. Kõigepealt: Nabucco juhtme ehituse forsseerimine, millega Euroopa tagaks endale sõltumatu gaasitarnete voolu lõunas. Teine käik: veeldatud maagaasi (nn LNG) terminalide kiirendatud rajamine, mis seoks tarbijad «toru» küljest lahti ja annaks võimaluse vedada gaasi merd mööda. Leedulased on sellise rajatise tasuvusuuringuteks saanud juba ligi miljon dollarit abiraha. Miks me ei võiks seda teha ka näiteks Paldiski kohta?
Ja puhtalt Eesti-pärase lahendusena: gaasi tootmise taastamine kohalikust põlevkivist. Meenutame, et 50 aastat tagasi varustas Eesti gaasiga kogu Leningradi linna ja täna võiks ta gaasi vabalt eksportida ka Lätti ja Leetu, kui seal turgu oleks. Omaenese varustamisest ma ei räägigi.
Oleme õnnelikus seisus tänu sellele, et meil on rohkem kui küll isiklikke energiavarusid aegadeni, kui saabub meie omaenese tuumaenergeetika ajastu. Me elame need ajad lahedalt üle, kui ise rumalusi ei tee. Näiteks ei lase end ära petta mõttetute tuuleparkide ideest (mis toob kaasa enneolematu ökoloogilise reostuse ja laastab meie unikaalse maastiku), arututest hirmudest globaalse soojenemise ees ja muu säärasega. No kui palju see Eesti maakera ikka ära soojendada jõuab? Ehk oleks aeg mõtelda lihtsalt ka sellele, et eestlase kodu oleks odavalt soe?
Vene gaasi hindugi ei maksa karta juhul, kui me senise vaikimise asemel hakkame Gazpromiga juttu ajama. See, et Gazprom seda veel ei taha, ei tähenda sugugi, et me teda laua taha ei saaks sundida. Viisakalt ja sõbralikult. Nagu naabrid ikka. Isegi Pearu ja Andres leppisid ära, miks siis mitte meie!