Veel sellel aastal peab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts viima valitsusse kaks Eesti edasise arengu jaoks üliolulist arengukava: elektrimajanduse ning energiamajanduse arengukava.
Mõlemat on koostatud juba kuid, on peetud mitu avalikku arutelu, kaasatud erinevaid huvigruppe, koostatud uuringuid, kirjutatud artikleid jne. Nüüd on kätte jõudmas otsustamise aeg. Elektrimajanduse arengukavas on siiani sees neli arengustsenaariumi ehk strateegilist valikut. Kuid ei saa ju Eesti energiapoliitikat arendada neljas suunas. Tuleb ikka üks välja valida.
Tuumaenergia on lahendus
Energia muutub kogu maailmas aasta-aastalt tähtsamaks küsimuseks nii elanike heaolu tagamisel kui uute investeeringute ligimeelitamisel. Eestis lisandub paratamatult julgeolekuaspekt. Meie peame end kaitsma ebasõbralike riikide soovide eest energiat relvana kasutada. Meie praegune garantii on oma põlevkivi, mille kasutamine elektri tootmises on kahjuks väga ebasõbralik keskkonna suhtes.
Hoiduma peab lahendustest, mis seavad meid sõltuvusse gaasist, sest gaasi tarnija armastab kraani poliitilistel põhjustel kinni ja jälle lahti keerata. Tuumaenergia puhul aga kasutatakse toorainena uraani, mida on võimalik teiste hulgas osta pika demokraatliku ajalooga riikidest (Kanada, Austraalia).
Eesti oma tuumajaama rajamiseks vajalik seadus tuleb valmis kirjutada hiljemalt 2010. aasta kevadeks. Kui aga vastavates arengukavades on tuumaenergiale ülemineku strateegiline valik tegemata, ei saa edasi minna.
Eesti on olukorras, kus me ei pea hakkama tuumajaama rajamisel jalgratast leiutama. Prantsuse suursaadik Eestis on väljendanud Prantsusmaa kui tuumariigi poolt, et nemad on valmis igati jagama kogemusi, teadmisi tuumajaamade asukoha valiku, ehitamise ja töötamise kohta.
Loomulikult tuleb rinda pista ka pessimistide arvamusega. Keskkonnateadlane Daniel B. Potkin on kritiseerinud tuumaenergia kasutuselevõtu ulatusliku suurendamise plaani eelkõige uraanipuudusest lähtuvalt. Tema väide on, et uraan lõpeb otsa.
Aatomienergia Agentuuri andmetel kasutavad kogu maailma tuumajaamad igal aastal 70 000 tonni uraani. Seega jagub uraani hinnanguliselt 80 aastaks.
Samas näitavad Aatomienergia Agentuuri andmed, et üldiselt kaks kolmandikku uraanist kaevandatakse ning kolmandik saadakse taaskasutusest tsiviil- ja militaarsektorist. Tehes nüüd uue arvutuse, jagub 2008. aasta tarbimise tasemel uraani juba 114 aastaks.Võib ju öelda, et uraan saab ikkagi otsa. Aga kas kogu maailmas töötavad tuumaenergia instituudid lõpetavad oma töö ning järgmise 20 või isegi 50 aasta jooksul ei ole mingit arengut?
Väheusutav. Võrdleme kas või automootorites kasutatava kütuse efektiivsusnäitajaid 30 aasta tagustega. On toimunud tuntav edasiminek ja areng jätkub. Miks peaks tuumaenergia puhul teistmoodi olema?
Kõrvalepõikena – Eestis on põlevkivi aktiivne tarbevaru 1,76 miljardit tonni. Kui me kaevandame aastas 20 miljonit tonni, jagub meile põlevkivi (ainult) järgmiseks 88 aastaks.
Ajalooline valik
Valitsus peab lähiajal kinnitama elektrimajanduse arengukava ja tegema sealhulgas strateegilise valiku, mis suunas edasi liikuda. Pärast valitsuse otsust jõuavad arengukavad riigikokku kinnitamiseks.
Juhan Parts majandus- ja kommunikatsiooniministrina peab esitama valitsusele konkreetse ettepaneku. Partsi mäletab rahvas paljuski kui Lihulas punase kraanaga sehkendajat.
Nüüd on tal teine võimalus – minna ajalukku ministrina, kelle ettepanekul otsustati Eestis liikuda tuumaenergia kasutuselevõtu teed. Kas tuumaenergia või punane kraana? Juhan, valik on sinu…