Kas Gruusia on olulisem kui Eesti majandus? Just nii küsis viimasel Äripäeva konverentsil Eesti Tööandjate Keskliidu president Enn Veskimägi.
Leida tasakaalu huvide ja väärtuste vahel on alati raske. Aga vaid huvidest lähtuda on tänapäeva maailmas väga ohtlik. Ohtlik meie vabadusele ja iseseisvusele.
Eesti partnerlus Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikidega põhineb just ühistel väärtustel. Kui me lähtuksime Eesti välispoliitikas vaid mõnede ettevõtjate majandushuvidest, siis võiksime oma põhiseaduse varsti naela otsa riputada ja olla samasuguses väljapääsmatus olukorras nagu 1940. aasta juunis.
Paraku pole Enn Veskimägi ainus, kelle jaoks tähelepanu juhtimine rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud põhimõtete rikkumisele on vaid tüütu takistus äri ajamisel.
Viimase aasta jooksul on Venemaale meeldimise püüdlustes ja äriedu nimel kuulda olnud kõikvõimalikku hala. Paljud väited on seotud pronkssõduriga. Meenutagem kas või ärimehest ekspeaministri Tiit Vähi (peremeeste ettekirjutatud?) sajatusi Eesti poliitikute pihta.
Väideti, et Venemaa tõstab puidu tollitariife pronkssõduri pärast. Tariifide tõstmisest on aga enim kannatanud hoopis Soome majandus.
Venemaa plaanitud puidutollide kehtestamine tähendab Soome puidutööstusele ja majandusele tõsist tagasilööki, sisemajanduse kogutoodang väheneks tollide täismahus kehtestamisel ühe protsendi võrra. Löögi alla satub paarkümmend tuhat töökohta suure tööpuudusega piirkondades, sest Soome metsatööstus on viiendiku kogu vajaminevast puidust sisse toonud Venemaalt. Stora Enso on otsustanud sulgeda tselluloosi- ja paberivabrikud Summas ja Kemijärvis. UPM ja Stora Enso teatavad uutest koondamistest. Viimati sattusid löögi alla suurim kohalik ettevõte, saja-aastane Kajaani paberitehas ja Valkeakoski tselluloositehas.
Soome peaminister Matti Vanhanen on öelnud, et puidutollide täismahus kehtestamine mõjutab negatiivselt Soome ja Venemaa seni eeskujulikku naabrussuhet ning majanduse nõrgenemine ja töökohtade kadu on naabri tegevuse tulemusena seninägematu.
Ka veokijärjekordades Venemaa piiril olevat süüdi pronkssõdur ja Eesti poliitikud. Ometi on need järjekorrad Soomes ja Lätis veelgi pikemad. Kurikuulsatele Vaalimaa piirijärjekordadele, mis vahel on olnud ligi saja kilomeetri pikkused, tekkisid lisaks pikad järjekorrad ka Nuijamaa ja Imatra piiripunktis pärast Venemaa ühepoolset otsust suunata veokid ümber nendesse piiriületuskohtadesse.
Lihtsad soomlased räägivad Vene piiri blokeerimisest, poliitikud plaanivad Vene transiiti maksustada. Kuid kõige ilmekam on asjaolu, et enim kannatavad selles segaduses Venemaa ettevõtjad, sest Vaalimaa piiripunkti läbivatest autodest ja kaubast on 95 protsenti Vene veoautod ja Vene firmade kaup.
Kõikjal Eesti valitsuse karvast kätt nägevad tegelased väidavad, et Eesti ettevõtetel pole enam Eesti poliitikute pärast võimalik Venemaal äri ajada. Järgneb ohkamine: oleks meil nii head suhted Venemaaga nagu Soomel, küll siis äri õitseks.
Tarmo Vahter viitab Eesti Ekspressis huvitavale faktile Soome idakaubanduse ajaloost. Enne Teist maailmasõda pidas Soome poliitik Juho Kusti Paasikivi küll kasulikuks suurendada Soome põllumajandustoodete müüki Venemaale, kuid samas ei oleks idakaubandus tohtinud moodustada Soome ekspordist üle kolme protsendi. Muidu oleksid riskid, sealhulgas poliitilised, kasvanud liiga suureks.
Praegu on Venemaa ekspordi osatähtsus Soome koguekspordis 10,1 protsenti, Eestil aga statistikaameti andmetel tänavu juulis koguni 12 protsenti. Leedu ekspordist moodustab Venemaa osa isegi 14,1 protsenti. Nende arvude põhjal võiksid Venemaaga äri ajamise idealiseerijad soovitada meil eeskujuks võtta Leedu, mitte Soome Venemaa-poliitika.
Aga võib-olla peaksid meie ettevõtjad endilt küsima, ega Venemaale ole juba riskantselt liiga palju panustatud?
Minu jutu mõte pole selles, et Venemaaga ei tuleks ega tohiks äri ajada. Kui õnne, suhteid ja vastupidavust jagub, siis võib ärisuhteid ainult tervitada ning kasumit kaaviari ja šampanjaga alla loputada.
Kuid Eesti saab riigina tõepoolest abiks olla ärisuhtele vaid nende riikidega, kellel on meiega ühised väärtused: õigussüsteemi kindlus, omandi puutumatus, kohtu sõltumatus. Selliseid «riiklikke» ärimudeleid, mille tunnusteks on poliitiliste oponentide pankrotistamine ja vangistamine või välispartnerite ukse taha viskamine, ei saa Eesti heaks kiita.
The Economisti ajakirjanik Edward Lucas kirjutab oma värskes raamatus «Uus külm sõda»: «Briti suurärimehed ujutasid 2007. aasta juunis Peterburi üle, üritades kasu lõigata Kremli ärimaailmale soodsast poliitikast ning mõistes hukka Tony Blairi «emotsionaalsed tundepuhangud», kes oli ühes oma viimastes peaministrina tehtud avaldustes mõni päev varem hoiatanud investoreid poliitilise riski eest, kui nad loovad Venemaaga liiga tihedad sidemed.»
Nüüd on brittide silmad avanenud, kui nii British Petroleum kui teised Briti suurkompaniid on nii palju tulu tõotanud Venemaa nafta- ja gaasiäridest tuimalt kinga saanud.
Veel kord Lucast tsiteerides: «Kõige võti on raha. Neile, kes on valmis riskima, maksma altkäemaksu ja eirama räpast mängu, on Venemaa ahvatlev ärikeskkond.»
Kui britid visati välja Stockmani gaasimaardla projektist, anti osalus kohe prantslaste Totalile – et «kodustada» president Sarkozyd ning hoida prantslased ja britid tülis. Eestlastele on eriti tuttav Nord Streami gaasitoru lugu, mille eesmärk pole ainult gaasi müük Saksamaale, vaid Euroopa ühtsuse lõhkumine.
Venemaa pole Eldoraado, Venemaa pole kullaauk. Börsil noteeritud aktsiad on alates maikuust kaotanud oma väärtusest enam kui poole. Inflatsioon Venemaal on üle 15 protsendi. Kümned miljardid dollarid põgenevad Venemaalt. Kindlasti on üks põgenemise põhjuseid ka üleilmne finantskriis. Kuid sama kindlasti lahkuvad investeeringud Venemaalt riigi ettearvamatu ettevõtjate kohtlemise ja Gruusia vastu vallandatud sõja pärast.
Meie Venemaa-lembestel ekspertidel ja ettevõtjatel tasuks tõsiselt kaaluda, kas nad on targemad investoritest, kes Venemaalt raha välja viivad. Ja veel tasuks meeles pidada, et aateid saab raha vastu vahetada, kuid aateid tagasi osta ei saa.