Pühapäeval valiti Valgevenes parlamenti. Valimiste korraldus võib aga riigi tulevikus mängida suuremat rolli kui tulemused.
Euroopa mõistes ausaid ja vabu valimisi ei ole Valgevenes võimalik korraldada juba kas või sellel põhjusel, et riigis pole vaba meediat. Seda keegi Valgevenelt ei ootagi. Küll aga pakutakse õige arengu eest võimalust parandada suhteid läänega. Kõik, mida Batka tegema peab, on kaasata rahvusvahelisi vaatlejaid, «lubada» mõni opositsionäär parlamenti ning käituda vaoshoitult võimalike meeleavalduste korral.
Esimese sammu on riigipea juba teinud. Ka minule, keda pole poolteist aastat riiki lubatud, anti OSCE vaatlusmissioonil osalemiseks kergesti viisa. Kõige suurem esindatus on endiselt Vene Föderatsioonil, kuid osalejaid on ka pooltest Euroopa Liidu riikidest ja Ameerika Ühendriikidest. Lukašenka ütles üle-eelmisel laupäeval, mida ta vaatlejatelt ootab – valimiste demokraatlikuks tunnistamist.
Lääneriikidele meeldimiseks võidakse ka seekord mõnele opositsioonikandidaadile 110-liikmelises rahvaesinduses koht tagada. Parlamendi niigi väikest võimu arvestades ei kujuta paar musta lammast riigi tõelisele juhtkonnale mingit ohtu. Küll on see aga roheliseks tuleks suhete arendamisele demokraatlike riikidega.
Kolmas eeldus võib osutuda kõige raskemaks. Kahe nädala eest kasutas miilits opositsioonimiitingu laialiajamiseks traditsioonilisi võtteid: kumminuia ja kirsat. Kuuldused räägivad, et käsk vägivalda kasutada ei tulnud mitte lääneriikidega flirtivalt Batkalt, vaid selliseid arenguid kartval KGB juhtkonnal.
President Lukašenka on mõistnud, et vaid ühele kaardile mängides ei ole tal võimalik võimu säilitada. Traditsiooniliselt kõige tähtsama välispartneri Venemaaga on suhted pidevalt jahenenud. Gaasihinna uus tõus võib talvel mõnedki ettevõtted kui mitte inimesed täiesti külma kätte jätta.
Valgevene majandus sõltub idanaabri omast, kuid see suhe on ühepoolne. Toorainete hinna tõus ja otsetoetuste lõpetamine saeb Lukašenka majandusime alustalasid. Imeks võib seda tõesti nimetada, sest Valgevene majandus on kui lehm, mis joob rohkem piima, kui annab.
Aastaid on venelased kinni maksnud valgevenelaste parema elu, nõudes vastutasuks vaid piiritut lojaalsust. Lukašenka jantimine torujuhtmete Gazpromile üleandmisega ning suurettevõtete erastamata jätmine Vene poliitikaga seotud kapitalile tõestab samas allumatust suurele vennale.
Tundub, et lääneriigid on visatud konksu alla neelanud. Euroopa Liidu tasandil räägitakse uuest Valgevene-poliitikast. Siiski tasub olla ettevaatlik. Lukašenka ei ole astunud neid samme mitte sellepärast, et lääs talle meeldiks, vaid seetõttu, et see on praegu kasulik. Kas või selleks, et uue lojaalsuse eest Venemaalt odavam gaasihind välja pressida. Just seetõttu peaks Euroopa jääma kindlaks 12-le suhete parandamise eeldusele, millest on täidetud vaid üks – poliitvangide vabastamine.
Väike samm on edasi astutud ka valimistega, kuid kindlasti ei ole need ausad ja vabad. Mitmeid opositsioonipoliitikuid ei registreeritud kandidaatideks, samuti koostati valimiskomisjonid suures osas võimudele lojaalsetest inimestest.
Paraku on ka opositsioonierakonnad nõrgemad kui kunagi varem ning nende kandidaadid ei pruugiks valituks osutuda ka ausate valimiste korral. Nii võibki Valgevenes kujuneda paradoksaalne olukord, kus demokraatlike valimiste tõestamiseks peab valimistulemusi võltsima. Demokraatiat Valgevenes ju tegelikult ei ole ja diktatuur soovib ainult kindlustada oma võimu.