Juba on kuulda soovitusi, et me ei tohi Herman Simmi juhtumi uurimisega liiale minna. Ja järelduste tegemisega liiga kaugele minna.
Juba on kuulda soovitusi, et me ei tohi Herman Simmi juhtumi uurimisega liiale minna. Ja järelduste tegemisega liiga kaugele minna. See tekitavat ühiskonnas paranoiat ja nõiajahti. Manitsetakse tegelema vaid kuriteofaktidega, mille järel need kohtusse saata ja seejärel see piinlik lugu vagusi alla neelata.
Et asi kohtusse jõuab, on selge ja ilmselt mõistetakse Simm ka süüdi. Ainus, mis teda Eesti õigus-teoreetiliselt päästa suudab, on meie julgeoleku-eluvõõraste õigusteoreetikute loodud keskkond, mis seab julgeolekuametnikud tõendite kogumisel kriminaalmenetluses ebavõrdsesse olukorda ja kahjustavad sellega oluliselt julgeolekuasutuste rahvusvahelist koostöövõimet.
Üllatav on ka lugeda ajalehtedest endiste võtmeisikute arvamusi, nende, kes pidid vastutama julgeolekuriskide maandamise eest, et «natuke nagu arutasime Simmi sobivust, ent sinna see jutt jäi» ning «oli jah selline imelik, aga ootasime, et ta saaks pensionile minna» jne. Tuleb välja, et kõik teadsid inimese sobimatust sellele ametikohale, kuid midagi sisulist ette ei võetud. Kahjuks see ongi asja tuum.
Ühiskonnas paranoia tekkimisel, nõiajahil ja kõigi asjaolude ausal selgitamisel ning juhtunust laiemate järelduste tegemisel julgeolekuruumi loomisel on aga väga suur vahe. Kõigepealt tuleb ausalt peeglisse vaadata ja endale tunnistada, milline on olnud üldine suhtumine sisejulgeolekupoliitikasse ja selle riskidesse. Sest Simmi juhtum sai aset leida vaid seetõttu, et tollased otsustajad olid äärmiselt pealiskaudsed ja suhtusid ükskõikselt juba tol ajal silmanähtavatesse julgeolekuriskidesse.
Alandlikkus ja isikliku arvamuse vaba korrektne käsutäitmine, nagu mõned kaasaegsed teda ajakirjanduses iseloomustavad, oli risk, mitte voorus, mis siis, et paljudele selline käitumine ka praegu meeldib. Tõsi on seegi, et sellised kahetsusväärsed sündmused võivad toimuda igal ajal ja igas riigis.
Kuid Herman Simmi võrdlemine Aldrich Ames’iga või Robert Hansseniga on ilmselge suurusehullustus. Vaatamata oma saatanlikele tegudele olid Ames ja Hanssen erudeeritud, tugeva närvikavaga ja targad inimesed, kes, olles ääretu pinge all, läbisid valedetektoriteste silma pilgutamata. Simm torkas aga juba üheksakümnendatel aastatel silma ekstravagantsustega, mille avastamiseks ei olnud vaja ei valedetektorit ega psühholoogi.
Ajalehed olid täis näiteid inimese võimete piiridest ja isikuomadustest. Kõik, kes viitsisid kuulata, said Simmilt teada erinevaid konspiratsiooniteooriaid luuretest, kombinatsioonidest ja vandenõudest. Ainus, mida kuulajad teada ei saanud, oli see, miks ta neile seda räägib.
Tagantjärele tarkadeks pole mõtet praegu kedagi tembeldada. See viib tähelepanu kõrvale selgelt faktilt, et keegi peab vastutama ka tolleaegse ükskõiksuse eest, mis lubas kõrge värbamisriskiga ametisse sobivuse kinnitamisel ignoreerida juba sellel hetkel teada olevaid kummalisi isikuomadusi.
Selles valguses tundub eriti arusaamatu riigikogu kaitseväe korralduse seaduse arutelu, kus nende samade võtmeisikute kaasabil, kes omal ajal Simmi pidid kontrollima ja teda kaitseministeeriumis soojendasid, kogu kaitseväe koosseisu julgeoleku kontrolli jõuga kaitsepolitsei alla suruti. Mis eesmärgil? Milliste jõududega kavatseb kaitsepolitsei tuhandetes ühikutes suurenevat tööd tulevikus teha, kui nad ei suutnud omal ajal välja selgitada isegi sellise isiku mittesobivust, kes lausa kiirgas sobimatust sellele ametikohale? Kõige leebem tagajärg sellele arusaamatule ja julgeolekuriske täis otsusele saab olla, et kogu julgeolekukontroll muutub veelgi rutiinsemaks kui praegu.
Olukorras, kus Eesti vabariigi välisluure on jäetud vaeslapse rolli ja poliitikud alandavad riiklikult sõjaväeluuret, tundub, et kaitsepolitseist kasvatatakse uut domineerivat superasutust, mis kontrollib kõike.
Ja jättes igasuguse paranoia kõrvale, suunavad seda protsessi täpselt samad isikud, kes peaksid kas otseselt või kaudselt vastutama nn superspiooni probleemidevaba tegutsemise eest kaitseministeeriumis.
Simmi skandaal peab käsitlema, mitte ainult raske kuriteo võtmes, vaid kogu puutumuses olevate valdkondade mõttes. Selleks peab julgema endale küsimusi esitada ja ka vastuseid oodata, ükskõik kui jubedad need ka poleks. Vastasel korral meie usaldusväärsus ei tõuse.