Susserdajal on oma musti ärisid seda lihtsam ajada, mida lärmakamalt süüdlast mujalt otsitakse. SMS-laenude andjate pahahaisulistes tegudes olevat süüdi – riik!
Kes peab halvaksläinud laenud rahahaidele kinni maksma pensioni-, haigus-, töötu- ja muudest sotsiaalabi rahadest. Üsna alatu, kas pole? Aga SMS-laenud on põgusalt vaadatud kirjatähe järgi seaduslikud, nad on võetud vabatahtlikult, ja SMS-laenude andjad täiendavat ajakirjanduslik-romantilist kaitset ei vaja.
Kuritegelikud protsendid
Reformierakond ja Taavi Rõivas märkasid esimeste hulgas näivalt pisikest, aga tegelikult sotsiaalseks paisunud probleemi. Selleks on SMS-ide vahendusel saadavad ülikiired kosmiliste protsentidega tarbimislaenud, mille ohvriks on langenud üle 120 000 inimese ehk umbes veerand kogu meie riigi töötavast elanikkonnast. Nende laenude halbuse põhjusi on mitu. Esiteks: nendelt võetavad protsendid on sisuliselt kuritegelikud. Inglise XVIII sajandi liigkasuvõtuseaduse järgi karistati sadat ületava laenuprotsendimäära eest paremal juhul kolme jäseme maharaiumisega (ükshaaval – iga liigse 25% eest kas käsi või jalg). Ja SMS-laenude protsent ületab kõik need tingimused kümneid kordi, kõikudes kahesaja ja tuhande vahel.
Kurikaelu on selles skeemis mitu. Kõigepealt “laenuandjad”, kes pole oma olemuselt finantsinstitutsioonid ja seega võivad rahulikult vilistada oma heale nimele – mida pank endale lubada ei saa. (SMS-laenajad tegutsevad koputuste ja varjunimedega nagu bolševikud ja mafioosod kunagi.) Teiseks on nende reklaam eksitav – halvemal juhul jäetakse lõksukoht kas näitamata või kirjutatakse kusagile nurga taha peenes kirjas; paremal juhul esitatakse nii puterdatud kujul, et tavaline ja lihtne rahahädas inimene skeemi olemust ei märka.
Ja üks imelik asi veel, mille avastas ajakirjanik Rein Sikk (tubli mees, midagi pole öelda!). Nimelt märkas ta asjaolu, et kaks firmat – Julianus Inkasso ja Krediidikassa AS on küllaltki tõenäoliselt seotud omavahelise kartellikokkuleppega. Nipp niisugune: Krediidikassa, saanud teada inimese rahalistest raskustest, sõidab talle selga kogu oma turundusliku raskekahurväega, ja kui inimene langeb selle ohvriks, siis tuleb mängu inkassofirma, kes hakkab tekkinud võlga sisse nõudma juba tema tegevusele omase toorusega. Kuna vastavale oletusele vastuväidet pole olnud, siis nii see ongi. Ma loodan, et niipalju juriidilist nõu SMS-firmad siiski saavad, et teavad: ELi seaduste järgi kehtib kartellikahtlustustes süütuse presumptsioon tagurpidi: kui kartelliosalised oma mitteseotust ei tõenda, on nad süüdi. Moraalist ma ei suudagi rääkida… Mida arvata miljonifirmadest, kes peavad võimalikuks riisuda raha inimestelt, kelle elu viib ahastuse äärele 2–3tuhandeline võlg… Et need intressid neile kurku kinni jääksid! Aga ega nad jää.
Liigkasuvõtmisele piir
Lahendus aga on olemas. Taavi Rõivase ristiretke SMS-laenude vastu on vaja toetada. Aga abivahendiks pole – minu arvates – aplate SMSi-putka-ärimeestele nende ülikasumite maksmine riigirahadest, vaid kaks lihtsat ja juriidiliselt korrektset käiku.
Esiteks. Seaduse vastuvõtmine, mis keelustaks liigkasuvõtmise (nagu seda on liberaalid alati tahtnud!). Liigkasuvõtul pole midagi ühist vabaturuga ja see heidab varju tuhandetele ausatele ärimeestele.
Ja teiseks: kuna SMS-laenu lepingud on kehtetud ex tunc – vastuvõtuhetkest, siis kohtute kaudu tagasi nõuda võlgnikelt põhilaen ja jätta pooltele kanda nende kulud. Ühesõnaga: liigkasu tagasinõudmine muuta ebaseaduslikuks.
Ma arvan, et kusagil on meil olemas noored vihased advokaadid, kes teevad SMS-laenude alastele räpasahkerdajatele ära, nii et nood kahenigi ei jõua lugeda. Poksis ettenähtud kümnest rääkimata.