Venemaa jaoks ei oleks sõjalises mõttes Eesti vallutamine mingisugune probleem, meie julgeolekut tagavad eelkõige NATO ja muud sõjalised lepingud.
Iga inimene võiks end korraks panna olukorda, kus ta jalutab tänaval. Igal pool on midagi või kedagi, kes on temast jõult üle ning võiks endast ohtu kujutada. Ometi on olemas teatavad ühiskondlikud regulatsioonid, mis üldjuhul garanteerivad, et midagi ei juhtu.
Eesti-sugune väikeriik peab enam vähem samast põhimõttest lähtuma: kindlasti on tugevamaid riike, kuid ka riikide vahel kehtivad teatavad regulatsioonid ja lepingud, mis kallaletungi väldivad.
Eesti ründamisel tänases maailmas pole mingisugust mõtet. Agressiivne riik kaotaks maailmaareenil palju rohkem kui tal Eesti ründamisega vähegi võita on. Ka otseses sõjalises konfliktis pole sellel riigil erilist võidulootust, sest üle 80 protsendi maailma sõjalisest jõust moodustab NATO. Ja isegi kui NATO oma kohmaka otsustussüsteemi tõttu meile appi ei tuleks, siis päästaks olukorra USA, kes on igale potentsiaalsele kallaletungijale tõeline heidutus.
Siiski ei tasu end kogu aeg mõelda kaevikusse ja sõtta Venemaaga. Kogu aeg ei tasu kangelassurmast unistada. Me võime alati näha, et keegi kusagil on tugevam, kuid me peame alati teadma, et meil on liitlased, kes on veelgi tugevamad. Sellisel eksiteerimisel ei ole mõtet, kui kogu aeg kardetakse, et keegi tuleb ning riigi hävitab.
Tuleb elada igapäevast elu ning olla julgeolekupoliitiliselt aktiivne, omada tugevaid liitlasi. See heidutab vaenlast, mitte aga see, kui mitu meest meil püssi all on või kui terav sulg on Leo Kunnasel.