Bensiin on üllatavalt odav
Tõsi, mitte päris sel määral, nagu me siis arvasime, aga ikkagi. Bensiini hinnatõus ca 16 krooni ligi on numbriliselt küll selline, nagu meie rehkendused näitasid, aga me ei arvestanud sellega, et on võimalik sedavõrd hoogsa majanduskasvu jätkumine kuni 2007. aastani ja et vahepeal inimeste sissetulekud nii kõvasti kasvavad. Meie tollaste rehkenduste kohaselt peaks bensiini hind olema kusagil 19-20 krooni ligi. Ja see, miks bensiin ikkagi nii odavaks jääb, vajab veel aegavõtvat analüüsi. Muide, juhtunud majanduskasvu hoogsusega ei osanud rehkendada kumbki pool 2003. aastal peetud ELi debatis.
Eesti viimine Euroopa edu esiviisikusse on võimalik, kuid seda tõesti vaid juhul, kui rahvas on jätkuvalt valmis selle eesmärgi vahepealse kasvu aeglustumisega kinni maksma. Kui meenutada toda Euroopa Liiduga ühinemise debatti… mäletate, tollase poliitika ligi (kuigi mitte sees) oli kümneid energilisi ja haritud inimesi, kes hoiatasid: ELiga liitumine tähendab olulist hinnatõusu. Selleks spetsiaalselt loodud analüüsiinstituut (uurimiskeskus Vaba Euroopa, mille nimi viitas tänase presidendi kunagise töökohaga seotud huumoritajule) leidis ka vastavad arvud, mis nüüdseks hakkavad tõeks saama. Ja me rääkisime neist arvudest kümneid ja sadu kordi – niipalju kui meile võimaldati. Referendum aga näitas, et rahvas oli tuleva ja sel aastal lõpuks selgelt märgatava majandusmuutusega päri. Täna olen ma riigikogus vist ainus, kelle valijatele hindade kasv ka ametlikult ei meeldi, aga – me oleme suur vähemus! Kuigi väljaspool riigikogu tean ma vaid Arnold Rüütlit, kes on ka täna valmis häbelikult tunnistama, et ta pani ELiga liitumiseks kaalule kõik, mis tal oli: isegi oma tegevuse seaduslikkuse. Kogu rahva presidendil nimelt polnud mingit õigust asuda selles debatis ühele poolele ja Euroopa Liidus kahtleva enamuse vastu!
Me ju hoiatasime teid hinnatõusu eest
Ent mis sentimentaalsed mälestused mind 2003. aasta eurokampaaniaga ka ei seoks, pean ma tollasest euroskeptilisest liikumisest poliitikasse tagasitulnuna tunnistama: Eesti rahvas tahtis kuulumist Euroopa Liitu ja kinnitas oma meelekindlust ja valmisolekut taluda sellest tulenevaid (ajutisi) tagasilööke. Tänaste aktsiiside osas pole EV valitsusel õieti midagi otsustada – kes on öelnud a, peab ütlema ka b. Tänane aktsiisimaksunduse kohendamine Euroopa Liidule vastavaks ja sellega kaasnev hinnatõus on rahva tahet teostava valitsuse ainus ja ainuvõimalik fiskaalne käik demokraatlikus ühiskonnas. Valitsuskoalitsiooni auks peab ütlema, et tal on julgust teha see muutus avalikult, selgelt ja keerutamata. Hinnakasvu pooletahteline venitamine nelja aasta peale ette oleks vormilt populistlik ja majanduslikult – väheefektiivne, kuna väikesed jupiviisilised hinnakasvud sööks vahepeal hiiliv inflatsioon tasakesi nakitsedes nii ära, et stabiliseerunud majanduskasv ja euro lükkuksid jälle kaugele edasi.
Koalitsiooni seest märgin siiski eraldi veel ka enda erakonna – Reformi oma – erilist riigimehelikku vaprust viia euroga liitumine edasi suhteliselt kaugemasse (mõneaastasesse) tulevikku olukorras, kus riskid meie maksusüsteemile ja eelarve konservatiivsusele pole kaugeltki maandatud.
Eesti majandusedu mudeli on lahti kirjutanud professor Andres Arrak ja näidanud, et selle mudeli alussambad on teatav kindel fiskaal- ja monetaristlik poliitika.
Niipea kui ühe ära võtad, kukub kõik ülejäänu kokku. Näiteks tähendab eelarve lubamine defitsiiti stabiilse krooni kaotamist, maksunduse muutmine sarnaseks Vana Euroopa omaga – kapitalisatsiooni langust jne. Ja siin polnuks ehku peale eurole ülemineku risk ennast õigustanud: panus oli liiga kõrge.
Ühiskonnateadlasena on mul heameel, et meie tollased ennustused hindade osas läksid täppi.
Aga inimese ja poeskäijana meeldiks mulle palju rohkem, kui me oleksime tol korral eksinud. Ja mida rohkem, seda parem. Tunnistan egoistlikult: mulle meeldivad madalamad hinnad rohkem kui kõrged.