Jäägu Silver Meikar oma liistude juurde, teatas Raul Rebane (PM, 27.12.07) küsimuse peale, kas Pekingi olümpiamänge varjutab poliitiline vari.
Kui Villu Reiljan soovitas kultuuritegelastel oma liistude juurde jääda, plahvatas üleüldine pahemeelepuhang. Kuidas võib poliitik öelda, et kunstnikel ja kirjanikel ei tohi olla oma arvamust presidendikandidaadi kohta. Poliitikule «vait» käratamine saadab aga ajakirjanduse ja avalikkuse heakskiitev plaksutus.
Mõttelaisk rahvas
Küsimus ei ole olümpiamängudes või presidendis, vaid sõnavabaduses. Jah, demokraatlikus riigis peaks ka poliitikul olema sõnavabadus. Kontrollitud seisukohaga rahvaesindajad on omased ühele teisele režiimile, mida mina küll tagasi ei igatse.
Debatt suletud ühiskonna poole liikuvast Eestist on tugevasti kiivas. Probleemi põhjust nähakse ladvikus – liiga populaarses peaministris või tugevas erakonnas. Suletuse juuri tuleks aga otsida mõttelaisast rahvast ja edevast meediast.
Lolli rahvast on lihtne valitseda, teavad kõik endised ja praegused diktaatorid. Birma hunta suurimad vaenlased on pensionärid, sest omal ajal saadud hariduse lahutamatuks osaks oli välismaalastega suhtlemist võimaldav inglise keel, ning mungad, kes julgevad kahelda hunta «tões» ja «väärtustes».
Eestlane ei ole loll, veel mitte. Ikka veel loeme raamatuid, tunneme huvi maailmas toimuva vastu ja meil on kriitikameel. Paraku on trend langev ja tundub, et vabatahtlikult soovitakse ennast tasalülitada. Ujumisest lihtsam on ju lasta ennast kanda pärivoolu.
Edev ajakirjanik
Kellele ei meeldiks olla rahva poolt armastatud, ja ajakirjanik on väga edev inimene. Vladimir Putini ja Edgar Savisaarega hirmutamine on popp, homoteema muudab külma talve soojaks. Riigikogu liikmete sõimamine ka. Pole oluline, mis asja eest vastu vahtimist antakse, ning kas asja üldse oli. Nautides sadu kiitvaid kommentaare, kaob ajakirjanikul huvi teise poole arvamuse, debati ja tõe vastu.
Palju kordi olen oodanud, et teisele poolele antaks vasturünde võimalus. Paraku on ajakirjanik sageli kui jalgpallimängu kohtunik, kes puhub kohe rõõmsalt lõpuvilet, kui tema soositud meeskond on löönud eduvärava. Tribüün juubeldab ning kaotanud võistkonnale öeldakse lohutavalt, et eks kitu avaliku sõna nõukogule. On selge, et isegi õiguse saamise korral mängitakse mäng lõpuni kuskil nurgatagusel väljakul.
Nii tundubki, et Rebasel on õigus. Kes ikka armastab poliitikut, kes julgeb kahelda kullasäras, peab samasooliste kooselu normaalseks ja vihkab karmi käe poliitikat. Tark poliitik on avalikult vait ja laseb vaid parteilehe hellitaval trükimustal endale kord nädalas pai teha.