Debatt erinevate korrakaitseõiguste üle, mis eriolukordades põhiseaduslikke õigusi riivavat, kulgeb Eestis tavaliselt sama rada.
Debatt erinevate korrakaitseõiguste üle, mis eriolukordades põhiseaduslikke õigusi riivavat, kulgeb Eestis tavaliselt sama rada. Ühed räägivad vajadusest riiki ja rahvast paremini laamendamiste eest kaitsta ja teised räägivad sellest, et niipea kui oma riigile võimaluse annad, tuleb see sulle kohe ise kindlasti kallale.
Ma saan aru, et osa vanemast põlvkonnast on õppinud riiki kartma. Nõukogude riiki. Paljud on õpetanud riiki kartma ka oma lapsed. Eestis on väga tarku mehi, kes kardavad täna Vene riiki ja venelasi nii väga, et meessoo pärast hakkab piinlik. Mõni tahaks justkui väga Eestis vaba mees olla, aga hästi ei julge, sest Vene riik võib vihastada – ja siis läheb meil jälle väga halvasti. Seepärast ollakse vaikselt ja poolenisti vaba mees.
Viiekümneaastane rahvuslik hirm küüditamise, represseerimise, allasurumise, suurrahva ahistamise ja jälitamise ees on õpetanud väga suurt hulka inimesi olema Venemaa suhtes vagusi ja väga ettevaatlik. Vanast hirmust ja tarkusest eelistatakse sageli olla pigem allaheitlik kui iseseisev. Ka täna.
Mis sellest, et meil on nüüd rohkem vabadust ja kaitset kui kunagi varem. Me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed. Kõik ei ole ilmselt veel aru saanud, mida see tähendab. Aga juba oleks aeg.
Vene riik tegi 2007. aastal kõik, mis praeguse maailmakorra tingimustes Eesti riigi ja rahva vastu teha oli võimalik. Kasutati kõiki võimalikke ja võimatuid viise Eesti riik põlvili suruda. Ei surunud. Juhtus vastupidi. Eesti riik sai hoopis tugevamaks ja ühtsemaks.
Siinsed venešovinistliku mõtteviisiga äärmuslased said riigilt konkreetse sõnumi: Eesti riik kaitseb oma suveräänset iseotsustamist kõigi põhiseaduslike vahenditega, ja teeb seda resoluutselt. Ja teeb seda tulevikus veel, kui vaja. Paremini. Sest nüüd me oleme oluliselt targemad.
Vaatamata krooniliselt Venemaa ees hirmu tundvatele mehikestele on Eesti riigis peale kasvanud vaba Eesti enda koolitatud ja kasvatatud uus isemõtlev põlvkond mehi-naisi. Vabad nõukogude kabinettide kombinatsioonidest, sahkerdamistest ja hirmudest. Nad arendavad riiki ja loovad seadusi. Rahva heaoluks. Seadusi, mis tulenevad Eesti riigi kogemustest ja vajadustest.
Siis aga ilmuvad jälle välja kodumaised hirmukülvajad. Seekord nähakse kahtlevalt ka oma riigis salanõu ja ohtu. Kas keegi selge mõistusega inimene tõepoolest usub, et Eestis mingi diktatuuri või sõnavabaduse või põhiseaduslike vabaduste või mis tahes muu vabaduse sihilik ja kontrollimatu ahistamine on võimalik? Olles Euroopa Liidus? NATOs?
Kas presidenti, valitsust, kohtuid, riigikogu ja ajakirjandust on võimalik kõiki suukorvistada? Ei ole. Eesti riik toimib. Põhiseaduse järgi. Kui valitsus esitab riigikogule seadusemuudatuste nn pronkspaketi, siis mitte selleks, et oma rahvast tulevikus ahistama hakata, vaid selleks, et teda paremini kaitsta aprillisündmuste sarnaste õuduste eest.
See on noore Eesti riigi ränk kogemus, mis on sellised ettepanekud tinginud. Mitte kellegi isiklik agarus. Ja lõpuks otsustab siiski riigikogu demokraatlikult, mitte ministeerium ainuisikuliselt seadusloome üle.
Me liigume õigusloomes vääramatult Euroopa suunas, mitte Venemaa suunas. Eesti Vabariigi üheksakümnenda aastapäeva aastal oleks aeg juba oma riiki uskuma ja usaldama hakata, mitte näha jätkuvalt tema arengus laienevaid võimalusi rahva ahistamiseks.
Aprillisündmused raputasid Eesti ühiskonda samavõrd kui 11. septembri terrorirünnakud ameeriklasi. Riik on kohustatud saadud kogemusi arvesse võtma. See oli Eesti riigi julgeolekustruktuuride riigieksam. Need sündmused näitasid ära riikliku julgeolekusüsteemi tugevused ja nõrkused. Saadud õppetunnid tuleb aga kirjutada seadustesse, et olla valmis tulevikus. Riik peab arenema.