Laupäeval, 19. märtsil toimus Brüsselis suur ametiühingute poolt korraldatud meeleavaldus. Lehvis erakordselt palju tulipunaseid lippe. See oli suunatud eelkõige nn. teenuste direktiivi vastu, aga selle alltekst ja suunitlus oli palju laiem. Sõnavara, mida kasutati, oli robustne ja demagoogiline. Omavahel seostati neoliberalismi, rassismi, keskkonna degradeerimist.
Meelavalduse ühine nimetaja oli hirm. Hirm, mis osalt on tegelik, osalt näiline, ja mida kasutavad ära igat masti demagoogid. Hirm, mis mitte kunagi pole mõistuspärane ja mille vastu on väga raske astuda mõistuspäraste argumentidega.
Tegelikud majandusraskused, hirm, ebakindlus, mittemõistuspärane väitlus, demagoogia, tänase Euroopa poliitiliste liidrite lühikese aja peale panustamine (pidevad valimised ja hääletused) – see kõik iseloomustab tänase Euroopa Liidu majanduspoliitika kujundamist.
Niisiis – hirm. Kust see tuleb?
On kaks kaugemat ja umbmäärasemat hirmu – Hiina ja keskkonnakatastroof ja üks lähem, teravam ja paljuharulisem hirm – hirm Euroopa Liidu laienemise ees.
Keynesi kuulus lause – pikas perspektiivis oleme me kõik surnud – iseloomustab hästi tänase Euroopa otsustajaid, kuigi senised Euroopa Liitu kujundanud otsused on olnud eelkõige pikka perspektiivi silmas pidavad. Olgu selleks siis kasvõi majanduse eelkõige sisemine, aga ka osaliselt väline avamine, ja ka ühisraha projekt koos stabiilsuse ja kasvu paktiga. Eilse strateegilise ja tänase lühivaatelise mõtlemise vahel on suur vastuolu.
Euroopa on alates 1957ndast aastast jõuliselt liikunud eelkõige sisemise, aga veidi ka välise avatuse suunas. Siseturu avanemine on loonud arvestustele vastavalt 6 miljonit uut töökohta. Riikide piiridelt on kadunud piirivalve oma varasemal kujul. Üleeuroopalised ettevõtted konkureerivad edukalt maailmaturul. 1974ndast aastast alanud Euroopa Liidu laienemine tegi eriti suure hüppe aastal 2004, avades juurdepääsu Euroopa majandus- ja õigusruumile 10le uuele maale, Eestile sealhulgas.
Samas on edasine avanemine praegu täiesti peatunud. Põhiseadusliku leppe artikkel 1-4 kuulutab nelja vabadust – inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali liikumise vabadust. Just sellises järjekorras.
Tegelikult pole ükski nendest vabadustest täielikult teostunud. Esimene – kehtivad piirangud tööjõu vabale liikumisele, samuti läheb veel aega Schengeni vabaduse levikuga (see viimane on küll loomulik). Teine – teenuste vaba liikumist kuulutava direktiivi eelnõu ümber käivast võitlusest on tänaseks kujunenud üks kõige teravamaid ja olemuslikumaid heitlusi. Kolmas – komisjon algatab igal aastal ligi 1000 väärteomenetlust erinevate liikmesriikide vastu siseturu reeglite rikkumise pärast. Kõige rohkem avatakse menetlusi Itaalia ja Prantsusmaa, aga ka Hispaania vastu. Vaba konkurentsi, mis on siseturu toimimise alus, üritatakse kõigiti takistada, kasutades selleks lubamatut riigiabi (France Telecom, Hispaania laevaehitajad, Saksa pangad jne.)
Neljas, kapital – me jälgime, kuidas Itaalia üritab lubamatute võtetega takistada kapitali vaba liikumist pangandussektoris. Suur skandaal on Kreeka otsus teha põhiseadusesse kapitali vaba liikumist takistav muudatus.
Üritame vaadelda, milliseid väljakutseid esitab maailm täna Euroopa Liidule.
Ma ei alusta sellest, et Ameerika Ühendriikide majanduskasv on kiirem, kui Euroopa Liidul. Ma alustan Hiina ja ka India esiletõusust.
Hiina tõus on asi, mis tõesti mõtlema paneb. Oluline on see, et Hiina toodab üldjoontes samu kaupu, mis Euroopa Liitki, aga teeb seda märksa odavamalt ja sama kvaliteediga. Hiina ostab kokku toorainet. Ühe aastaga kasvas Hiina naftasaaduste tarbimine 15 %, Hiina ostab kokku terast ja alumiiniumi. Vene ajakirjandus räägib murega sellest, et lähemal ajal ilmub tööturule Hiinas 100 miljonit tööotsijat, kes ei tarvitse tööd leida ja kes seejärel hakkavad oma võimalusi otsima mujalt. Piiride osaline avamine on toonud jõukate Hiina turistide voolu ka Euroopasse.
Kõige viimasema aja teema on Hiina tekstiilitoodete ja rõivaste eksport. 2004nda aasta kevadest kaotati seoses Hiina liitumisega WTOga teatud piirangud, ja kohe kasvas teatud toodete eksport viis korda, kusjuures ühiku hind langes 60%. Loomulikult on ärevuses Euroopa tekstiilitootjad, aga mitte ainult. Hiina eksport lööb valusasti maailma vaesemate maade majandusi, kelle jaoks tekstiilitooted ja rõivad on sageli ainus eksporditulu. See käib ka Vahemeremaade kohta, kes oma tooteid seni Euroopa riikides müünud on.
Komisjonis oli just äsja väga põhimõtteline arutelu Hiina tekstiiliimpordile tõkkemeetmete rakendamine. Kasutatakse andmeid, et teatud toodete osas on impordi kasv olnud 1070% (pulloverid, jerseyd), mõnede osas 505% ja Hiina toodete osa Euroopa turul on 6-8% ning kasvab. Samas tuuakse välja ka teistsuguseid tõsiasju. Hiinas toodetud meeste ülikondade ja mantlite, kõikide keerukamate rõivaesemete import on samas ajavahemikus langenud 40-50%. See kõneleb Euroopa tootmise edust keerukamatel aladel, mida me ju tahamegi.
Hiina on suur välisinvesteeringute sihtmaa, eurooplased on ka sealsesse tekstiilitööstusesse teinud olulisi investeeringuid. Seega oleks piirangute kehtestamine ka euroopa omale kapitalile piirangute kehtestamine. On selge, kus on probleem – tööturus, mitte muus. Järelikult peaks sealt ka vastust otsima. Pealegi – kui Euroopa Liit üritab piirangutega aidata vähem konkurentsivõimelist tööstust, siis ei parane selle konkursivõime mitte kunagi. Efekt on täpselt vastupidine. Ja kaitsemeetmeid on võimalik rakendada ainult 2008nda aastani. Piirangute poolt on selles arutelus Prantsusmaa, Itaalia, Portugal. Rootsi on avalikult sõna võtnud piirangute mittekehtestamise ja vaba turu poolt.
Vaba turu pooldajad rõhutavad, et see on palju parem tarbijale ja et Euroopa, kuna ta on suur väliskaubanduspiirkond, on alati kaubanduse liberaliseerimisest võitnud, mitte kaotanud.
Võistlus Ameerika Ühendriikidega on üldteada teema.
Välispidine oht – Hiina, siseeuroopaline – EL laienemine. Millega vastu astuda? Võitlus käib kahe põhimõttelise valiku vahel – kas rohkem turumajandust, vaba konkurentsi, avatust, või – rohkem protektsionismi, rohkem suletust. Avalikkuse hüüd täna on pigem suletusele kutsuv, turumajanduse pooldajate hääl on märksa nõrgem. Siiski, kui asi läheb praktiliste otsuste tegemiseni, otsitakse vastust ka sisemistest ümberkorraldustest, reformidest.
Sisemises arutelus Euroopa Liidu majanduspoliitika üle on tähelepanuväärne Belgia peaministri kirjutis „A European „pentathlon“. A Community growth strategy for the European economy.“ Selle kirjutise ideed on päris radikaalsed. Kõige märkimisväärsem nendest on maksupoliitika muutmine, radikaalne otseste maksude alandamine ja kaudsete maksude osatähtsuse tõstmine.
See on üks osa maksundusteemalisest väitlusest, millesse on oma osa andnud Eesti (viimasel ajal mainitakse seda kõikides asjakohastes kirjutistes) ja Slovakkia. Mäletatavasti kirjutas Carl Bildt hiljuti FTs, et ei ole õige rääkida mitte Lissaboni protsessist, vaid hoopis Tallinn-Bratislava protsessist.
Maksundusteema tõuseb ja võib lähiajal kujuneda üheks kesksemaks sisemise ümberkorralduse teemaks. Kui varem mõeldi otseste maksude harmoneerimise all põhiliselt ühist nõuet makse tõsta, siis nüüd on olukord pöördunud. Kõikjal räägitakse otseste maksude langetamise ja proportsionaalsete maksude kehtestamise vajadusest. Saksamaa on juba langetanud ettevõttemaksu ja lubab selle viia ühtlase 19%ni, nii nagu Slovakkias, mida ta alles hiljuti kritiseeris. Ettevõtte tulumaksu on langetanud Holland, Iirimaa, Portugal, Austria. Poola kavatseb sisse viia ühtse maksumäära – 18% – kõikidele maksudele. Tuuakse esile briti kogemust, mille puhul maksude langetamisel kasvas rikkama 10% osatähtsus tulumaksu laekumisel 35lt 42le %le.
Kaudsete maksude puhul on pilt kirjum. Näiteks Luksemburgis on veini käibemaks 12%, naabruses asuvas Belgias aga 21% , Taanis 25, Saksamaal 16%. Aktsiisid on veelgi hajuvamad. Kui minna edasi kaudsete maksude osatähtsuse tõstmisega, on ilmne, et siseturul õiglase konkurentsi tagamiseks on teatud ühtlustamist tarvis.
Üks tont kõnnib ringi – delokaliseerimistont. See on nii kole sõna, et seda kuuldes tabab paljusid vanade liikmesmaade poliitikuid lausa halvatus. See sõna tähendab seda, et enamus töökohti läheb vanadest liikmesmaadest uutesse.
Milline on delokaliseerimine kui nähtus tegelikult? Kõige nähtavamaks näiteks on mitmete autotööstuse ettevõtete ümberasumine Saksamaalt Slovakkiasse. On ka muid näiteid.
Kui aga vaadata investeeringute liikumist Euroopa maade vahel ja ka väljaspool Euroopat, siis on pilt järgmine. 2003ndal aastal investeerisid Euroopa Liidu vanad liikmesmaad väljapoole oma maad 383 miljardit eurot, uutesse liikmesmaadesse investeeriti vanadest liikmesmaadest ligi 6 miljardit, USAsse 54 mlrd, Lõuna-Koreasse 2,6 mlrd. Ajakirjandus toob pidevalt näiteid mitmesuguste kvaliteettootmiste lahkumisest Euroopas. Prantsuse juhtiv geenitehnoloogia firma USAsse, Taani LEGO ja Ecco Aasiasse. Väide on lihtne – töökohti ei võta vanadest liikmesmaadest eelkõige mitte uued liikmesmaad, vaid need lahkuvad väljapoole Euroopat, sinna, kus majanduskliima on soodsam.
Terav on avatuse ja suletuse kokkupõrge rindel, mida nimetatakse Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika. See on see, miks kolmas maailm süüdistab Euroopa Liitu silmakirjalikkuses. Ta on küll valmis andma miljardeid arenguabi, aga ei ole nõus avama oma turgusid selleks, et arengumaad muutuksid jõukamateks kõige loomulikumal viisil, oma töö ja kauplemisega. Euroopa Liit on maailma suuruselt teine põllumajandussaaduste eksportöör (61,1 mlrd E) ja suurim importöör (61,3 mlrd E).
Põllumajanduspoliitika peale kulub peaaegu pool Liidu eelarvest, umbes 50 miljardit eurot. Kindlasti pole midagi siin maailmas mustvalge, nii pole seda ka ÜPP. Kindlasti on ÜPP palju kaasa aidanud Euroopa kujunemisele just selliseks, nagu ta täna on, paljude õitsvate maapiirkondadega maailmajaoks. Kindlasti on ta kaasa aidanud elu parema kvaliteedi kujunemisele Euroopas. Selle poliitika pooldajad esitavad lisaks kvalitatiivsetele argumentidele ka numbreid, võrreldes näiteks kogu Euroopa eelarvelisi kulutusi ja ÜPP kulusid. Nad toovad välja, et ÜPPle kulub vaid 0.5% SKPst ja tulevikus, vastavalt pikaajalisele eelarvekavale, langeb see kuni 0,33%ni. Tõepoolest, need pole suured arvud. Samas, kui me võrdleme ÜPPle kuluvat raha kogu EL eelarvega, näeme, et see on ligikaudu 50% EL eelarvest. Loomulikult küsivad kriitikud, kas muud prioriteedid on tõesti nii palju vähem tähtsad. Näiteks kulutused teadus- ja arendustegevusele, mida kavatsetakse oluliselt tõsta. Samuti, kui me võrdleme väliskaubanduse numbreid, näeme, et ÜPP summa on 45 mlrd eurot ja eksport 61 mlrd eurot. Loomulikult ei tähenda see, et kogu eksport on subsideeritud, aga võrdlus on siiski märkimisväärne. Põllumajanduspoliitika kasusaajad Euroopa Liidus jaotuvad liidu sees erinevalt. Vastavalt sellele kaitstakse ka oma huvisid.
Vanadest liikmesriikidest (uute kohta saab andmeid aruandest, mida veel pole) on Prantsusmaa, Taani, Kreeka, Hispaania, Iirimaa, Austria, Portugal ja Soome need liikmesmaad, kellede osatähtsus ÜPP rahade kasutamises on suurem, kui nende osatähtsus sissemaksetes EL eelarvesse. Suurbritannia osatähtsus ÜPP rahades on 9,04%, sissemaksetes EL eelarvesse aga 13,05%. See on alus kuulsaks Briti tagasimakseks (3,6 mlrd E 2003), mille ümber on jälle puhkenud diskussioon.
Mõnedel juhtudel tähendab ÜPP ka Euroopa kodaniku jaoks selgesti kõrgemat hinnataset. Minu kolleeg, komisjoni liige Mariann Fischer Boel selgitas hiljuti parlamendile euroopa suhkrupoliitika muutmise vajadust, kasutades muuhulgas ka argumenti, et suhkru hind on Euroopa turul 3 korda kõrgem, kui maailmaturul ja seda on järjest raskem tarbijale põhjendada. Juba eelmisel aastal arutas komisjon suhkrutoetuste reformi kava, mis oli mõõdukas, aga nägi siiski ette turu avamise ja konkurentsi soodustamise tarbijate huvides. Tänaseks on kava külmunud (põrkunud liikmesriikide vastuseisule).
Tegelikult on ka Euroopa majanduspoliitika üks viimase aja peaküsimusi – mis saab eurost, eelkõige, mis saab stabiilsuse ja kasvu paktist, seotud avatuse ja suletusega. Kindel makromajanduslik raamistik ja rahandusdistsipliin soodustavad majanduse avatud tegutsemist, samal ajal, kui eelarvetasakaaluga mängimine tekitab ebakindlust tuleviku suhtes nii inimestes kui ka ettevõtetes. Just sellest vaatevinklist analüüsitakse ka viimaseid arenguid seoses stabiilsuse ja kasvu paktiga. Näiliselt ei juhtunud ju suurt midagi – kinnitati ustavust põhimõtetele, tehti muudatusi vaid pakti täitmise reeglites. Tegelikult küsivad kõik – mis on alltekst, mis tegelikult hakkab juhtuma? Mida teevad rahaturud ja investeerijad?
Kui varem oli peamiseks küsimuseks Euroopa konkurentsivõime ülejäänud maailmaga ja see on ülitähtis ka täna, siis Euroopa Liidu sees on liidu laienemine toonud teravalt esile ka erinevate Euroopa riikide erineva konkurentsivõime ja erinevate majanduspoliitiliste sammude mõju. Euroopa Liidu laienemine koos põhiseadusliku leppe heakskiitmise protsessiga ja suurte liikmesriikide sisepoliitiliste raskustega on loonud olukorra, mis pole mitte kerge. Edasise arengu suunad sõltuvad õige paljudest muutujatest.