Head aatekaaslased, sõbrad!
Urmas Paet juba valgustas kõiki valitsuse töövõitudest. Ei hakka neid siinjuures kordama. Tahaksin hoopis rääkida kestva ja ka eelmise aasta pahupoolest, sellest, mis mürgitab justiitsministri rõõmu saavutuste üle. Mida ju lõpuks polegi väga vähe.
Ilmselt ei ole kellelegi vaja pikalt meenutada kohalike valimiste eel ilmsiks tulnud Edgar Savisaare kinnisvaratehinguid. Jah, nendega oli kõik juriidiliselt korras. Pole võimalik öelda, et eraõiguslike isikute vahel tehtud tehing on korruptiivne pelgalt selle pärast, et ajakirjandusele tundub selle hind imelik. Kas aga Edgar Savisaare tehingutes oli tema erahuvide ja avalike huvide konflikt, on tänaseni ebaselge. Toona ütlesin, et justiitsministrina ei vaja ma Edgar Savisaare selgitusi, kuid selliseid
selgitusi võiksid vajada tema valijad. Ei ole olnud täheldada, et Savisaare valijad oleksid neid selgitusi nõudnud või oleks Savisaar ise neid pakkunud.
Sellele järgnes K-kohukese turunduskampaania. Just tänase opositsiooni häältega Riigikogus vastu võetud täiesti ebakvaliteetne seadus, mis pidanuks poliitiliste plakatite ajupesu piirama, tekitas K-kohukese ja tema reklaamid. Jah, formaal-juriidiliselt võib kogu se saaga lõppeda tõdemusega, et reklaamifirma ei eksinud seaduse vastu. Kuid igaühele oli selge, et irvitati seaduse mõtte üle. Kas seaduse ja
sellega ka seadusandja üle irvitamisega kokkumängimine on kohane erakonnale, mis on Riigikogus esindatud ja mis teostab valitsusvõimu, on äärmiselt küsitav. Kas mitte ei saa sellest teha järeldust, et irvitatakse parlamentaarse riigikorra ja kogu Eesti põhiseaduse üle? Kas see oli signaal soovist seda muuta? Või on meil tegu erakonnaga, mille jaoks õigsusriik ja seaduste ülimuslikkus on midagi teisejärgulist ja kehtib hoopis absoluutne printsiip – meiega võidad! Kas siis kui võit pole seaduslik, vaid baseerub jõul?
Peale kohalike omavalitsuste volikogude valimisi Tallinnas toimuv ületab aga juba kõik talumise piirid. Maatükk, mille väärtus turumajanduslikes kategooriates on üks kroon ostetakse 150 miljoni krooni eest. Korterid, mille turumajanduslik väärtus on mõõdetav miljonites, müüakse kümnete tuhandetega. Väidetavalt sundüürnikele, tegelikult läbi kavalate vahendusskemide omadele. Meiega võidad! Siin on riik võimetu. Kui kogukond läbi valimiste vabatahtlikult laseb ennast paljaks varastada on
riigil peaaegu võimatu midagi ette võtta. Sest meie põhiseadus annab
omavalitsustele iseseisvuse ja võimu.
Eestil on läinud seni väga hästi. Lisaks majanduslikule edule on kindlustunud ka Eesti riiklus Meie koht rahvusvahelistes edetabelites, mis mõõdavad korruptsiooni taset, on pidevalt tõusnud. Me oleme jõudnud ette isegi mitmest nn.vanast Euroopa Liidu liikmesriigist. Aga neid kohti ei jagata mõõdikute vaid hindajate tajumise alusel.
Kuulsat korruptsiooniindeksit koostatakse suures osas väljastpoolt ühiskonda antud hinnangute alusel. Tallinnas toimuv ja lendav K-kohuke ei jää tähelepanuta kellelegi ja ma võin ennustada Eesti kukkumist ka järgmise aasta edetabelites.
Pole raske taibata, et loosung „Vali kord!“ saab kõigest sellest jamast uuesti tuult tiibadesse. Aga oma olemuselt on „Vali kord!“ sama, mis „Meiega võidad.“ Sest mõlemad kõnelevad riigi ülimuslikkusest üksikisiku ees Mõlemad eitavad vabade inimeste võimet oma asju ausalt ja kõigile osapooltele kasulikult korraldada ilma Benito Mussolini või Juan ja Evita Peroni tüüpi isandate või emandate kamandamiseta.
Eesti ajaloost on meile teada Konstanti Pätsi ja Jaan Tõnissoni vastasseis. Tasub lugeda tänases taustsüsteemis Pätsi seisukohavõtte ja võrrelda neid valjut korda ja meiega võitu jutlustavate poliitikute seisukohtadega. Milline hämmastav sarnasus.
Aga seda enam tuleb süveneda Jaan Tõnissoni poliitilisse kreedosse. Mina kutsun Teid siin saalis üles lugema Tõnissoni pärandit ja astuma 2007.a. valimisteks kõik sammud, et Tõnissoni poolt loodud vundamendile rajatud Eesti liberalism võidaks need valimised. Kas või selleks, et mei iiial ei tuleks korrata Jaan Tõnissoni sõnu kui
venelase säärsaabas astus Eesti pinnale: „Tulistage, tulistage kas või õhku!“.
Ja lõpuks. Suur Köningsbergi õigusfilosoof Immanuel Kant pidas eetikat ja moraali kõrgemaks kirjapandud õigusest. Ka Eesti Põhiseaduse preambulas on öeldud, et Eesti riik on rajatud õiglusele ja õigusele. Just see sõnade järjekord, mille sünni juures oli mul endal au 1991.a. lõpus viibida, on oluline. Õiglus seisab eespool õigusest. Ei ole olemas kirjapandud õigust, mis suudaks välistada täielikult igasuguse ebaeetilise ja moraalitu tegevuse. Vaid meie enda väärtushinnangud ja käitumine,
kantuna lääne kultuuriruumi õigluse kategooriatest, suudavad Eestit edasi viia. Need väärtushinnangud on teistsugused kui bütsantslikud tõekspidamised, millel seisab seisuslikele privileegidele ning riiklikule jõule tuginev ja isikuvabadusi teisejärguliseks pidav ühiskonnakorraldus. Ja kahetsusväärselt on nenede väärtushinnangute kandjaid meil liiga palju. Ka poliitikas.
Tänan tähelepanu eest ja jõudu valimisteks valmistumiseks.