Head erakonnakaaslased ja üldkogul osalejad,
Mõtlesin täna, siia Viljandisse sõites, mis on ühist kõigil täna siia kogunejatel? Mis on see vedru, mis paneb igal hommikul kõiki reformierakondlaseid, meie ministreid, riigikogu liikmeid, linnapäid, vallavanemaid ja volikogu liikmeid tööle?
Tahtmine pühenduda sellele, et meie lastele jääks parem, kultuursem, tervem, rõõmsam ja jõukam Eesti. Uskumine inimesse. Vastutus tuleviku ees. Pingutamine parema tuleviku nimel. Tegutsemine – tühja virisemise asemel. Teadmine, et vabadus on väärtus, mida tuleb hoida ja kaitsta. Olgu see siis üksikisiku vabadus või ka ühiskonna, Eesti vabadus.
Parafraseerides J F Kennedy´t võiks Reformierakonda iseloomustades öelda, et teadku iga inimene, olgu ta meie suhtes hea või pahatahtlik, et me oleme valmis maksma kõrget hinda, ületama kõiki raskusi, toetama iga sõpra, astuma vastu igale vaenlasele, et tagada vaba ühiskonna kaitse. Sest meie teame – ainult vaba ühiskond saab tagada edu.
Võitlus liberaalse demokraatia säilimise eest on võitlus iga Eesti kodaniku vabaduste säilimise eest. Reformierakond on valmis lööma tagasi igasugused katsed eemalduda liberaalsest demokraatiast. See on Reformierakonna kestev vabadusvõitlus.
Head sõbrad,
Aasta tagasi toimunud erakonna üldkogul räägiti peamiselt vastselt moodustatud valitsusest. Mis seal salata – meil olid valitsusvastutust võttes vastakad tunded. Oli kindel teadmine, et maha vedelema jäetud võimu üles võtmine on ainus võimalus oma lubadusi ellu viia. Oli ka kõhklus, kas kolm oma põhiväärtustelt nii erinevat erakonda – Reformierakond, Rahvaliit ja Keskerakond – suudavad koostööd teha. Oli kõhklus, kas suudame sellises koosluses oma lubaduste täitmisele keskenduda või kulub kogu Reformierakonna energia partneritega erimeelsuste klaarimisele.
Valitsust moodustades oli meil neli tingimust, mille täitamata jätmise korral poleks meie osalusega valitsust sündinud:
– nõudsime tulumaksu alandamise jätkumist
– vanemahüvitise säilitamist ja maksmise pikendamist
– eelarve tasakaalus püsimist
– välis- ja julgeolekupoliitika senise suuna jätkumist.
Kui keegi nüüd väidab, et need neli asja oleks Keskerakond ja Rahvaliit niikuinii teoks teinud, siis ta on kas rumal või luiskab teadlikult.
Aastase koostöö järel ei ole küll tunnet, nagu oleksime kogu selle aja maasikavälul mõnusasti aega veetnud. Pole mingit põhjust oma valijate ees silmi maha lüüa. Meie olulisemad lubadused on täidetud.
Igale vähemalt keskmist palka teenivale töötavale inimesele jääb tänu tulumaksu alandamisele 23%ni aastas sadu kroone rohkem kätte. Vanemahüvitist makstakse 15 kuu jooksul. Iga sünni puhul maksab riik 5000 krooni sünnitoetust. Igakuine tulumaksuvaba miinimum on tõusnud 2000 kroonile. Reformierakondliku majandus- ja rahanduspoliitika hoidmine on tõstnud keskmise vanaduspensioni juba 3136 kroonini. Eelarve on püsinud tasakaalus. Riigi laenukoormus ei ole tõusnud.
Muidugi on aasta sisse mahtunud ka asju, mis oleksid võinud liikuda kiiremini. Töötuskindlustusmaks oleks võinud alaneda rohkem. Euroopa Liidu põhiseaduslik leping oleks võinud olla juba ratifitseeritud. Välisteenistusseadus oleks pidanud olema praeguseks vastu võetud.
Üldjoontes pole aga nurisemiseks põhjust. Oma kivid ja kännud on praeguses koalitsioonis olemas, aga enamiku neist oleme valitsuse sisestes vaidlustes seni ületanud.
****
Tänavuse poliitika-aasta olulisemaks sündmuseks on eelarvedebattide ja eesseisvate välis- ning julgeolekupoliitiliste otsuste (EPSL, Iraak, 2% kaitsekulud) kõrval kindlasti presidendivalimised.
Reformierakonna seisukohad presidendivalimiste küsimuses on kristalselt selged ja avalikkusele hästi teada.
Me oleme veendunud, et mitte keegi ei saa pisendada Arnold Rüütli teeneid presidendina Eesti ühiskonna veenmisel Euroopa Liiduga liitumise kasulikkuses. See jääb Arnold Rüütli suureks panuseks ja selle eest kuulub talle meie tänu ning tunnustus.
Kuid usun, et ka Arnold Rüütel ise nõustub minuga, et nii nagu tõeliselt suure ja targa sportlase tunneb ära otsusest lahkuda areenilt pärast suurvõitu, nii tunneb ka tõelise riigimehe ära õigeaegsest otsusest sillutada ja anda teed noorematele. Me usume, et Eesti vajab teatepulgavahetust.
Reformierakond on olnud ühise presidendikandidaadi otsimise protsessis üks eestvedajaid. Oleme presidendi valimiste küsimust võtnud täie tõsidusega ja sooviga valida sügisel Eestile president Riigikogus – nii nagu meie põhiseadus ette näeb. Oleme soovinud, et valitud saaks president, kes oleks võimeline maailmas Eesti huvisid jõuliselt esindama, kes kehastaks iseseisva Eesti tänast päeva.
Toomas Hendrik Ilves vastab kõigile nendele kriteeriumitele. Nagu ka Paul-Eerik Rummo ja Laine Jänes. Kui üks nendest kolmest on poole aasta pärast Arnold Rüütlilt ameti üle võtnud, võime olla rahul – siis on Eesti Reformierakonna toel saanud tugeva presidendi.
Kuid juba meie kandidaatide valik on selge signaal, et oleme positiivse tulemuse nimel valmis erakondade piire ületavaks koostööks. Olemekinnitanud ja kinnitame jätkuvalt, et meie jaoks ei ole peamine presidendikandidaadi erakondlik kuuluvus. Peamine on, et Eesti saaks hea presidendi. Positiivse eluhoiakuga ja erudeeritud presidendi. Loodame, et ka ülejäänud erakonnad suudavad säilitada kokkuleppevaimu ning vältida lühinägeliku parteilise egoismi pugemist ühise laua taha.
Sügisesi presidendivalimisi on peetud ka väliselt üsna (ja mõnede jaoks isegi liiga) ladusalt sujunud koalitsioonikoostöö üheks proovikiviks. Tõepoolest, üks praeguse koalitsiooni osapool – Rahvaliit – on ennast ühise kandidaadi otsimise senisest protsessist väljapoole asetanud ja see on andnud alust spekulatsioonideks justkui oleksid valitsusliidus presidendivalimiste pinnal tõsised erimeelsused tekkimas.
Muidugi oleks mul hea meel, kui ka Rahvaliit oleks valmis protsessiga liituma – ja ma kinnitan siinkohal, et uksed selleks on Rahvaliidule jätkuvalt avatud. Kuid tegu ei ole paraku siiski küsimusega, mis oleks koalitsiooni moodustamisel kokku lepitud. Nii ei saa ma neile ka ette heita, kui Rahvaliit ei rutta Toomas Hendrik Ilvesele, Paul-Eerik Rummole, Laine Jänesele või mõnele teisele täna esitatud kandidaadile toetust avaldama.
Kõigi erakondade jaoks saab presidendi valimine Riigikogus olema lakmuseks, kas erakondadevaheline koostöö on pelk õõnes retoorika või suudetakse Eesti jaoks nii tähtsas küsimuses ka tegelikult midagi saavutada. Protsess ei saa olema lihtne, kuid mõningase pingutuse hinnaga on tulemus siiski saavutatav. Reformierakond annab tulemuse nimel igatahes oma parima.
Sügisel seisab valitsusel ees teinegi paras pähkel. Eelarve koostamine.
Valimisaastaga kaasneb ikka paljude poliitikute kiusatus jõuluvana kombel igale eestimaalastele oma näoga pontsakas pühadeküpsis kinkida. Ikka maksumaksja raha eest ja eelarveliste vahenditega. Küllap pole seegi kord erand, seda enam, et praeguse majanduskasvu juures on eelarve maht järjest suurem. Igal juhul võivad kõik, teiste hulgas ka Hardo Pajula, kindlad olla, et reformierakondlikult karm ja konservatiivne eelarvepoliitika tõestab ennast taaskord. Raha laialiloopimist ei tule.
Me ei loobu oma põhimõttest hoida eelarve tasakaalus ja riigi rahaga mitte priisata. Me ei loobu oma põhimõttest, et headel aegadel tuleb valmistuda kehvemateks aegadeks ja suurendada muuhulgas pensionireservi. Me tahame suunata senisest oluliselt suurema summa sisejulgeoleku parandamiseks. See tähendab nii vajaliku tehnika ostmist kui ka päästeametnike ja politseinike palkade tõstmist. Me tahame suurendada Eesti kaitsele mõeldud kulutusi. Me seisame põhimõtte eest, et kiire majanduskasvu perioodil tuleb eelkõige teha suuremahulisi investeeringuid, mitte suurendada jooksvaid kulutusi.
See kõik on valitsuse igapäevane töö. Oluline on, et seda igapäevast tööd tehes ei mattuks me aga pisiasjade kuhja alla, vaid oskaksime näha kaugemale. Kaugemale kui praegu kehtiv koalitsioonilepe. Kaugemale kui valimisaasta. Kaugemale kui valimisperiood. Või järgmised kolm valimisperioodi.
Eestis käib praegu üks isevärki avalik diskussioon. Selles kordub juba mitu aastat üks ja sama motiiv, justnagu väntaks keegi nähtamatut leierkasti – Eestil polevat visiooni. Eesti keeles öelduna siis – pole nägemust. Muide, 1937. aasta Eesti entsüklopeedia annab sõna “visioon” tähenduseks “hallutsinatsioon” ja tõdeb, et “visioonid” on etendanud tähtsat osa müstikas ja uskude ajaloos. Arvamused, nagu võiksid visioonid ehk hallutsinatsioonid ennustada tulevikku, ei olevat teaduslikult põhjendatud.
Aga jätame selle sõnade tähenduse seletamise.
Väide, et Eestil pole eesmärke, on vale.
Kohati tundub mulle, et see spunk, mida hulk inimesi Eestis artiklites ja konverentsidel taga otsib, pole mitte konkreetne eesmärgipüstitus, vaid võimalus iseenda mina upitamiseks ja nina püstiajamiseks.
Mis imelooma, mis ime eesmärki te otsite, sõbrad?
Kas kellelgi on täna tõepoolest kahtlusi, mis on Eesti ühiskonna järgmise
30 aasta peamine probleem ja väljakutse? Võtke tropid kõrvadest ja klapid silmadelt ja te näete, et see probleem vaatab teile iga päev aknasse, see lausa karjub teie akna taga.
Minge ja rääkige suvalise ettevõtte juhiga. Probleem on selles, et pole inimesi, kes kogu töö ära teeks. Nõudlus igas valdkonnas on järsult kasvanud. Need, kes midagi hästi teevad, tõmbavad end tööga ribadeks, sest uusi inimesi juurde pole kusagilt võtta. Konkurendid löövad üksteiselt inimesi üle – iga vähegi ontlik töötaja on rakendatud.
See ongi „demograafiline vetsupott” tegelikkuses, millest järjekindlalt kirjutab auväärne professor Rein Taagepera.
Me oleme vananev ja kahanev rahvas. Ja sellest äratundmisest, selle teadvustamisest lähtub meie peamine tulevikusiht. Paul-Eeriku sõnu kasutades peame iga oma teoga, kogu oma poliitikaga kinnitama – „Me elame veel üle iseenda!”.
Kui sündimuse suurendamine ei ole uue suure eesmärgi puudumisest rääkida armastajate jaoks piisav eesmärk, siis ma tõesti ei saa aru, mida nad otsivad. Milline eesmärk siis veel saab riigi jaoks tähtsam olla? Või on see liiga igav? On selles liiga vähe intriigi? Võib-olla seaksime Eesti järgmise 30 aasta eesmärgiks värvida kõik Eestis leiduvad sebrad valgeks või sead triibuliseks – oleks see piisavalt intrigeeriv ja glamuurne eesmärk?
Meil on selge eesmärk. Eesti iibe positiivseks pööramine on Reformierakonna järgmiste valimisplatvormide peamine eesmärk. Selleks oleme välja töötanud ja avalikkuse ette toonud kava, mille töönimetus on “Saagu meid palju ja elagem kaua!”
Me tahame edasi arendada senist vanemahüvitise süsteemi, mis on lapsevanematele andnud senisest palju suurema kindlustunde. Tahame pikendada vanemahüvitise maksmist lapse pooleteise-aastaseks saamiseni ning kolmandate ja neljandate laste sünnitamise ergutamiseks soovime hakata alates kolmandast lapsest maksma vanemale pooleteise-kordset, alates neljandast lapsest aga kahekordset vanemahüvitist.
Selleks, et suurendada isade võimalusi hoolitseda laste eest tahab
Reformierakond kaotada vanemahüvitise seadusest piirangu, mis seni lubab lapse esimese kuue elukuu jooksul kasutada vanemahüvitist vaid emadel.
Soovime kümnekordistada kunstliku viljastamise kompenseerimiseks mõeldud eelarvevahendeid. Lasterikka pere toetust soovime hakata maksma juba alates viiendast lapsest. Üksikvanemate toetamiseks kavatseme suurendada võimalusi rakendada riiklikku sundi isikute suhtes, kes hoiavad kõrvale elatise maksmisest. Aastaks 2011 tahame renoveerida kõik Eesti lastekodud, kavas on tõsta ka hooldusperedele makstava toetuse määra praeguselt 900lt kroonilt 3000 kroonile kuus.
Täiesti uue sammuna soovime kehtestada riikliku ringiraha. Iga 7-18 aastase lapse kohta hakkab riik Reformierakonna plaani kohaselt maksma kohaliku omavalitsuse eelarvesse aastas 2000-kroonist pearaha, mida omavalitsus saab kasutada üksnes lapse spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks. Ringiraha eesmärk on hoida lapsed tänavatelt eemal, andes igale lapsele võimalus tasuta osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis.
Reformierakond tahab, et laste vaba aeg oleks paremini sisustatud. Selleks, et meil 50 aasta pärast oleks tervem rahvas, peavad täna sündivad lapsed õppima elama tervislikku elu. Neil peab olema võimalus tegeleda spordiga ja sisustada oma vaba aega teisiti, kui kaubanduskeskustes hängides.
Jätkuvalt on vaja hoolitseda ka vägivaldsete surmade vältimise, keskmise eluea pikenemise ning perede elukvaliteedi tõstmise eest. Seepärast tahame kahekordistada ka summasid HIV-, narkomaania-, alkoholismi-, suitsetamise-, liiklushuligaansuse, ebatervisliku toitumise ning väheliikuva eluviisi vastaseks teavitustööks ning karmistada järelvalvet tööohutusreeglitest kinnipidamise üle.
Pean väga tähtsaks ka seda, et omavalitsused pühendaksid senisest palju
rohkem tähelepanu lapsehoiuvõimaluste tagamisele. Olgu selleks korralikud ja kaasaegsed lasteaiad, aga saagu selleks ka lasteaia kohtadega võrdselt rahastatav lapsehoidjate süsteem.
****
Kuid on ka teine tõsiasi. Võib-olla see üllatab kedagi, kuid Eesti on endiselt vaene riik. Oleme küll Euroopa Liidu liikmed, kuid sisemajanduse kogutoodangult inimese kohta oleme Euroopa Liidu viie vaesema riigi hulgas.
Vabariigi aastapäeva eelsel õhtul Tartus kõnet pidades kirjeldasin põgusalt oma ettekujutust tuleviku Eestist. Ütlesin, et peame sihtide seadmisel olema julged. Peame julgema nende sihtide saavutamise nimel teha kõik, mis meie võimuses.
Eesti ei tohi piirduda keskpärasusega. Me oleme 15 aastaga suutnud rohkemat, kui mõni riik mitmete aastakümnetega. Aga sellest ei piisa.
Minu soov on, et me ei piirduks oma sihtides Euroopa keskmisele tasemele jõudmisega. Minu soov on, et Eesti jõuaks viie Euroopa jõukama riigi hulka. See ei juhtu aasta või paariga. Ei juhtu viie aasta ega ka kümne aastaga. Aga see ei tähenda, et me ei peaks selle eesmärgi nimel juba praegu pingutama hakkama.
Ma ei hinda kõrgelt neid, kes on seda eesmärki halvustanud, suutmata ise midagi kõrvale pakkuda. Nende lähenemised on enamasti pealiskaudsed ja mugavusest juhitud. Nad räägivad sellest, et jõukus ei olevat peamine ja jätavad tähelepanuta, et ükski riik ei saa jõukaks ilma haritud inimesteta.
Jõukus ei ole eesmärk omaette. Jõukus tähendab inimestele suuremaid valikuvabadusi, rohkem võimalusi elada täisväärtuslikku, stressivaba ja tervislikku elu. See omakorda tähendab pikemat eluiga ja õnnelikumaid inimesi. Jõukus tähendab rohkem võimalusi reisida ja maailma näha. Rohkem võimalusi kultuuri arendada ja sellest osa saada.
Näpuganäitajad räägivad sellest, kuidas Euroopa jõukaimate hulka püüdlemise asemel tuleks meil hoogu maha võtta ja rohkem vaimsusele tähelepanu pöörata.
Mina aga ei ole kunagi mõistnud inimesi, kes arvavad, et vaene ja vilets riik tähendab paremat kultuuri ja suuremat vaimsust. Kulla oponendid – jõukam Eesti tähendab ka oluliselt paremaid võimalusi Eesti kultuuri edendamiseks ja vaimsuse süvendamiseks. Paremaid võimalusi hariduse omandamiseks meie lastele. Kaasaegsemaid tingimusi teadlastele. Tähendab paremaid tingimusi kunstnikele, kirjanikele, muusikutele – nii professionaalidele kui harrastajatele. Rohkem võimalusi sportimiseks.
Tähendab paremaid tingimusi tervise hoidmiseks ja ravimiseks. Kõrgemat pensioni meie vanematele ja tulevikus meile endale.
Iirimaa oli veel kümme aastat tagasi Euroopa vaesemate riikide hulgas. Praeguseks on iirlased ostujõult Euroopas teisel kohal. Nende maksukoormus on kahe kümnendi jooksul vähenenud 18% võrra. Nende majanduskasv on olnud kiire ja võimas. See on andnud võimalusi riigi jaoks hädavajalikke kulutusi suurendada, mitte kärpida – kogu sotsiaalsfäär on tänu heale maksulaekumisele saanud juurde olulisel määral lisavahendeid.
Kui Iirimaa sai sellega hakkama, siis miks ei peaks Euroopa vaesemate hulgast jõukamate hulka jõudmine Eestil õnnestuma?
Skeptikud hõikavad nüüd – see pole võimalik! See on liiga suur tükk!
Jah, tõesti. Seda eesmärki – jõuda viie Euroopa jõukama riigi hulka – ei saavuta väikese hulga inimeste pingutuste abil. See eeldab teist igaühe panust. See eeldab, et iga inimene on valmis pingutama selleks, et mitte leppida keskpärasusega, vaid saavutada midagi, mis täna tundub olevat väga kaugel. Aga see o n võimalik.
Teeme ühe hästi lihtsa arvutuse. Kui Euroopa Liidu keskmine ostujõud on täna 100 ühikut, siis Eesti on kahekümne viie riigi hulgas ostujõu poolest tagant poolt viies. Meie ostujõud on sellises võrdluses 58,9 ühikut. Ostujõu poolest viies on praegu Austria – 121,9 ühikuga. Nüüd – eeldame, et Austria majanduskasv püsib edaspidigi Euroopa Liidu keskmise kasvu kandis – ehk 2% aastas. Selleks, et Austriale järgmise 15 aastaga järgi jõuda, peaks Eesti majanduskasv püsima järgmised 15 aastat keskmiselt 7,5%. See ei ole ulmeline number.
Muidugi on kogu selles protsessis väga palju muutujaid, mida me keegi ei kontrolli ega oska ka ette ennustada. Aga olgu see lihtne näide teil silme ees, kui keegi tuleb jälle rääkima, kui võimatu on Eestil jõukamate hulka jõuda. Tõsi, see on raske, aga nagu öeldakse ühes telereklaamis – „võimatu on suur sõna, mida kasutab väike inimene.”
Jah – majanduskasv ei ole midagi, mis sünnib iseenesest või mis püsib ilma vähimagi pingutuseta. Praeguseks on käivitunud reaalne konkurents riikide vahel, et meelitada enda juurde need, kes majanduskasvu toodavad – ettevõtjad. Mida Eestil neile pakkuda on?
Meie majanduskeskkond on stabiilne. Aga maksukoormus on ikka veel liiga kõrge. Reformierakond tahab vähendada tulumaksu aastaks 2015 12%ni.
Skeptikute koorid hüüavad nüüd jälle – maksude alandamine on hullumeelsus! Riigil on niigi raha vähe!
Ma küsin neilt vastu – kas see, kui riik kraabib inimese taskud rahast tühjaks on kellegi jaoks tõesti endiselt märk hoolivast riigist? Meie riigieelarve maht kasvab igal aastal miljardeid jõudes viie aasta pärast 100 miljardi krooni kanti ja te räägite sellest, et me peame endiselt oma inimestelt suure hulga nende sissetulekutest ära võtma?
Jutud sellest, kuidas otseste maksude alandamise korral jäävad lapsed nälga ja politsei palgad tõstmata, ei ole ju ometi tõsiseltvõetavad. Maksude alandamine ja senise majandussüsteemi hoidmine tähendab uusi töökohti, kõrgemat palka ja seeläbi raha ka olulistesse sektoritesse.
Kõrge maksukoormus seevastu pärsib majanduskasvu, mis pikas perspektiivis tähendab ka vähem raha politseinike ja päästeametnike palkadeks. Mida kõrgemad on maksud, seda väiksem on inimeste initsiatiiv panustada ettevõtlusesse, riigi arendamisse.
Stabiilse majanduskeskkonna säilitamise nimel oleme kinnitanud ka seda, et erinevalt mitmest teisest erakonnast ei taha Reformierakond muuta Eestis ettevõtetele kehtivat tulumaksusüsteemi. Reinvesteeritud kasumile peab säilima maksuvabastus. See on süsteem, tänu millele on Eestis loodud väga palju uusi töökohti ja mis on Eestisse meelitanud hulga investoreid. Ennast tõestanud süsteemist loobumine oleks suur samm tagasi.
Kui seni on Eestis kehtinud investeeritud kasumilt tulumaksuvabastus vaid ettevõtete puhul, siis Reformierakond tahab, et võrdse kohtlemise osaliseks saaksid ka eraisikust investeerijad. Säästmise ja investeerimise soodustamiseks tahame vabastada väärtpaberitelt teenitud tulu maksust, kui see taasinvesteeritakse 90 päeva jooksul.
Aga ka sellest ei piisa.
Ettevõtlusega tegelejad teavad, kui oluline on kogu asjaajamissüsteemi lihtsamaks muutmine, bürokraatia vähendamine. Justiitsminister Rein Lang on aastase töö tulemusel pakkunud välja hulga häid ettepanekuid – alates ettevõtte asutamise lihtsustamisest kuni e-ettevõtluskeskkonna loomiseni – , mis peavad lähiaastatel kõik teoks saama.
Me lubasime oma valijatele, et seisame tugeva majanduse eest. Seda oleme me teinud ja sellest ei tagane me ka tulevikus.
Head sõbrad,
Reformierakonna poliitika kohta liigub rahvasuus legende ja luiskelugusid. Meie konkurendid on nende levitamisega usinasti ametis. Liigub legend nagu me vannuksime mõnele erakonnale igavest truudust isegi siis, kui ta ei toeta meie poliitikat või koguni tegutseb selle vastu.
See kõik on vale.
Reformierakonna poliitika lähtub ainult oma programmilistest huvidest, oma valijatele antud lubadustest poliitika sisu kohta. Me tahame oma liberaalsest maailmavaatest lähtuvat parimat arusaamist Eesti ümberkujundamise kohta ka ellu viia. See on ühe erakonna kohta minu arvates päris normaalne tahtmine.
Me ei ole kunagi eitanud, et meie esimene eelistus on paremkoalitsioon. Nii oli veidi rohkem kui aasta tagasi, kui me Isamaaliidule ja ResPublicale valitsusliidu moodustamiseks ettepaneku tegime. Tol korral jäi paremkoalitsiooni moodustamine nende tahte ja valmisoleku puudumise taha. Aga küllap on meil tulevikus võimalik ka koos valitsusvastutust kanda. Vähemalt Reformierakonna taha see kindlasti ei jää.
Koostöövõimetus ei ole Reformierakonna trump, las see jääda teistele erakondadele. Vastupidi – meie valijad võivad olla kindlad, et me teeme kõik selleks, et neile antud lubadusi ellu viia. Me seisame kindlalt oma liberaalsete põhiväärtuste, demokraatia, Eesti põhiseadusliku riigikorra ja iseseisvuse kaitsel ega jäta kasutamata ühtki võimalust oma lubaduste elluviimiseks. Ses mõttes oleme täiesti tavaline euroopalik erakond – me ei abiellu (nagu nüüd Isamaaliit ja Res Publica) ega lahuta, me sõlmime liite konkreetse programmi elluviimiseks ega lase endale pähe istuda. Ja nii see ka jääb.
Lähiaastatest rääkides ei saa kindlasti mööda Eesti poliitilise maastiku muutumisest. Kuidas suhtuda loodavasse uude erakonda, mille nimi üleeelmisel nädalal oli „Eesti Eest!” ja eelmisel nädalal Konservatiivne Rahvaerakond?
Hästi. Lühikeses plaanis loodame, et nad tõestavad oma taotlusi parempoolse erakonna nimele ka tegudega ja asuvad toetama Eestile välispoliitiliselt oluliste otsuste vastuvõtmisel Reformierakonda. Me loodame, et nad toetavad koos Reformierakonnaga nii Euroopa Liidu Põhiseaduse Lepingu ratifitseerimist parlamendis 9. mail kui ka Iraagi missiooni pikendamist.
Niisamuti loodame neilt Reformierakonnale tuge eelarve tasakaalu ja maksukoormuse raamides hoidmise töös ning meie pere- ja rahvastikupoliitika elluviimisel.
Milliseks kujuneb meie suhe uude erakonda pikas perspektiivis – seda on täna raske öelda. Me ootame. Sest uut erakonda esialgu õieti ei ole ju.
Esialgu on nagu tuntud luuletajal Saalomon Vesipruulil – palju häid algusi ja terve hulk põrutavaid lõppe. Sporditerminoloogiat kasutades – on mitu paljulubavat ääremängijat ja mõni tsenter, aga pole meeskonda. Kas üldse ja milleks see kujuneb, seda peab näitama alles aeg.
Niisiis – ootame nende ideoloogia selginemist ja loodame, et moodustuvast erakonnast kujuneb meile korralik partner ka pikaajaliselt. Täna ei erine uus erakond veel kuigivõrd rahva toetuse kaotanud Res Publicast. Kui uus erakond tahab ellu jääda, siis ei saa see pikaks ajaks nii jääda.
Head aatekaaslased,
Reformierakond on sõnastanud oma eesmärgid majandus- ja perepoliitika vallas. Need on esialgsed ja töö nende kallal jätkub. Tulevad kavad ka teistes valdkondades. Kõigi puhul läbivaks eesmärgiks rahvastiku juurdekasvu suurendamine ja Eesti jõukuse kasv.
Reformierakond soovib, et 2007. aasta parlamendivalimistest kujuneks tulevikku suunatud ideede tippvõistlus, mitte alatu laimu levitamise, musta pesu pesemise ja jala tahapanemise MM.
Uskuge mind – järgmised valimised võidab see erakond, kes suudab end rebida lahti minevikuvarjudest ja negatiivsusest ning pakkuda Eestile teostatavat positiivset programmi inimeste heaolu ja eestluse elujõu kasvatamiseks.
Reformierakonna võit 2007. aasta valimistel ei saa olema mitte ainult
reformierakondlaste võit. See saab olema Eesti võit. See saab olema avatud ja positiivse ellusuhtumisega, kaugelevaatavate ja parema tuleviku nimel pingutavate, endasse uskuvate ja teistest hoolivate inimeste võit.
Me kõik peame andma endast parima, et see võit saaks võimalikuks. Sest vähemast ei piisa.
Mina olen valmis.
Aitäh.