On arutelude ja sihi seadmise aeg. Vabariigi President pidas esmaseks Eesti ees seisvaks probleemiks eelseisval aastal haridust. Õige. Kuid, hea haridus ilma tasemel teaduseta ei ole võimalik, nagu ka vastupidine.
Eesti seaduseandja – Riigikogu – võttis
lõppeva aasta alguses vastu strateegia “Teadmistepõhine Eesti 2014-2020”. See dokument
seab ühiskonnale ambitsioonikad eesmärgid ja annab ka ülesanded nii
riigiametitele kui teadusasutustele nende eesmärkideni jõudmiseks.
Kõik see nõuab raha, seepärast sätestas
seaduseandja ka finantsplaani: “Teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi-
ja kohalikust eelarvest tõstetakse 2015. aastaks 1%-le SKPst ja edaspidi
hoitakse seda sel tasemel.”
Paraku täitev-korraldav reaalsus sellega
kaasas ei käi. Peaminister oli sunitud Riigikogu ees detsembri alul tõdema, et,
“Käesoleva aasta panus on 0,86% ja järgmisel aastal see tõuseb 0,89%-ni ehk me
liigume 1% suunas suhteliselt väikeste sammudega, aga me liigume selles
suunas.” Võiks ju irooniliselt paralleeli tuua tavalise maksumaksjaga, kes
leiaks, et ehkki Riigikogu on seadusega ette nähtud 21%-lise tulumaksu määra, jõuab
ta sel aastal maksta vaid 18%, see on ju ikkagi parem kui eelmisel aastal
makstud 15%. Kuid iroonitsemine ei aita meid edasi ning peaministri suu läbi
väljendus pigem hetkeolukorra peegeldus.
Karm tõe see on, et praeguses riigieelarve
strateegias langeb riigipoolne teaduse finantseering 2015. aasta 0,89-lt 2016.
aasta 0,81 ja 2017. aasta 0,75 protsendini SKP-st. Samas on Eesti on võtnud
endale EL partnerite ees kohustuse jõuda TA (teadus- ja arendustegevus) kogurahastamisega
3%-ni SKP-st, kusjuures 1% sellest peaks tulema riigieelarvest ja 2%
ettevõtlusest. Tegelikkus on aga teistsugune – aastal 2011 oli see protsent
2,4, aasta hiljem 2,1 ja eelmisel aastal 1,79. Langus eelmisel aastal oli
Euroopa Liidu liikmesriikidest suurim – 19%.
Selge, et ettevõtlus jälgib riigi tegemisi
selles valdkonnas tähelepanelikult. Lihtne seos on, et kui TA ei ole oluline
valitsuse jaoks, siis ei ole ka neil usaldust TA-sse investeerida. Rääkimata
sellest, et erasektori panuse mõõtmine on praeguse statistikameetodi põhjal niigi
üsna “loominguline” – sellele on juhtinud tähelepanu näiteks ettevõtete
esindaja Eesti Teadusagentuuri nõukogus.
Positiivse muudatusena järgmiseks aastaks
on doktoranditoetuse kasv 10%.
Vaieldamatult on see saavutus. Uueks valimisperioodiks on lubadusena kirjas, et
doktorandistipendium saaks olema ¾ keskmisest palgast.
Euroopa tänane teaduse ja innovatsiooni
areng on tegelikkuses kahekiiruseline ning poliitilisel tasemel on sellega juba
lepitud. On liidrid ja on “mahajääjate liiga”, kusjuures lõhe kahe grupi vahel
suureneb aasta-aastalt. Lõhe suurenemise kohta on andmeid kogunenud mitmetes
analüüsides, sh Euroopa Liidu Teaduse ja Innovatsiooniruumi Nõukogu (ERIAB) hiljutises
raportis. Esimesse gruppi kuuluvad näiteks Soome (3,6% SKP-st aastal 2012),
Rootsi (3,4%) Taani (4,0%) ja Saksamaa (2,9%). Teise gruppi näiteks Bulgaaria
(0,64%), Läti (0,66%), Kreeka (0,7%) ja Ungari (1,3%).
Olulised ei ole mitte ainult protsendid
(suhtarvud), vaid ka absoluutsummad. Mahajääjatel
on ka SKP palju väiksem kui liidritel ning seetõttu on rahalises väärtuses vahe
palju suurem. Seega Eesti teadustööd, mis maailma 1% enamtsiteeritavamate hulka
kuuluvad (ning mille üle me uhkust tunneme) on tehtud kordades väiksema raha
eest kui meie konkurentide omad.
Eesti on liidritest maha jäämas ja teel
tagumisse gruppi. Kui vaadata viimaseid TA poliitika arenguid Euroopa Liidus,
siis on ilmne, et liidritel on saanud villand mahajääjate tuimast toetamisest,
millest tolku ei tõuse. Ei taheta enam oma kiirrongis kaasa vedada “piletita
sõitjaid”.
Tõesti, ei Euroopa Liit ega keegi teine
saa meid sundida teadmistepõhise ühiskonna arenguteed valima. Võime vabalt
ühineda paljude teadmatusepõhiste riikide mitmekesise perega. Ent siis tuleks
meie valikud ka selgelt välja öelda.
See oleks aus ja vajalik nende noorte
inimeste suhtes, keda me täna oleme Eesti maksumaksja raha eest üle maailma õppima
suunanud, lootes neid Eestisse pärast õpingute lõppu tagasi tulevat. Ka nende
suhtes, kes teaduses/hariduses sees ja tahavad teada perspektiivi. Ja sõnumina
oluline ka ettevõtjate suhtes, kes kalkuleerivad kas innovatiivse ettevõtlusega
tegelemine on ehk mõistlikum näiteks Saksamaal või Rootsis kui mõnes teise
liiga riigis.
Mis on siis meie valikud ? Me oleme 1,3
miljoniline riigirahvas, kes peab kandma kõik normaalse (piiri)riigiga
kaasaskäivad kulud. Meil ei ole rikkust iseenesest maija toovaid maavarasid. Me
peame hoolt kandma oma rahvusteaduste, nagu keel, ajalugu, kultuur ja ka
juristika, eest. Need on keelepõhised, mitte keegi ei saa neid meie eest ära
teha, me ei saa neid ,,sisse osta”. Seega, mis üle jääb on saada tugevaks
vaimult elik harituselt.
Inimressurss on õigupoolest meie ainus
ressurss, kui tahame areneda ja võistlevas maailmas hakkama saada. Seega,
ainuke loogiline järeldus on – raha tuleb panna haridusesse nii palju kui
vähegi võimalik. See, meil aina jõuliselt levivas sotsiaalriikluses ja toetuste
lubamises/jagamises, ei ole kerge ja populaarne ettevõtmine.
Siiski, kui mingi
ime väel leiaks rohkem raha, siis selle lihtne ,,juurdekallamine” ei ole veel
kogu lahendus. Selle aasta riigieelarve on lukus. Sealt midagi juurde saada ei
ole võimalik. Kui tahta finantse suurendada, siis tuleb vaadata sissepoole,
kriitiliselt ja otsustavalt. Vaadata, kas kõik see tegevus, mis täna toimub
haridus ja teadusasutustes, on teadusele kui sellisele vältimatult vajalik ? Nii
oma isikliku kogemuse põhjalt kui ka vestlustest ülikoolide ja
teadusringkondade esindajatega on saanud ilmseks, et teadusasutuste juurde on
siginenud tohutu hulk mitmesuguseid tugiteenuseid ja tegevusi, neid täitvaid
inimesi ja sealt lähtuvat bürokraatiat ja asendustegevust, mis teadust ,,ei
tooda”, küll aga kulutab ära suure hulga TA le määratud raha. Et saada üle
,,mugavustsooni ringkaitsest” võib olla kasu ka kõrvalt
juhtimisspetsialistide/saneerijate kaasamisest. Ikka paremini ja tõhusamalt
toimiva TA nimel, mis ju üldistes huvides.