Eestis on avalikus sektoris hõivatud liiga palju töökäsi, mida erasektor samas tikutulega otsib. Riigitöötajate arvu vähendamine on hädavajalik ja praegu on muutusteks õige aeg, kirjutab riigihalduse minister Arto Aas tänases Postimehes.
Maailmas on kahte sorti töötajaid. Ühed, kes otsivad lahendusi, ja teised, kes otsivad vabandusi. Valitsuse plaan viia läbi riigivalitsemise reform ja vähendada riigipalgaliste arvu annab Eesti avaliku sektori juhtidele hea võimaluse tõestada, kuhu nad kuuluvad. Ehk kas asutakse otsima võimalusi riigiaparaadi efektiivsemaks toimimiseks sisuliste muudatuste abil või keskendutakse passiivsele kaitsestrateegiale. Edukas riigivalitsemise reform saab sündida eelkõige meeskonnatöös.
Muudatusi on lihtsam ellu viia, kui kõik mõistavad nende eesmärki ja põhjendatust. Miks peab riik just nüüd ennast koomale tõmbama? Vastus on lihtne, aga karm. Eestis on vähenev ja vananev rahvastik, mistõttu langeb lähenevatel aastatel maksumaksjatele üha suurem koormus meie riigiaparaadi ja sotsiaalsüsteemi üleval pidamiseks.
Demograafilised trendid näitavad, et tööealine elanikkond väheneb järgneva viie aasta jooksul keskmiselt 0,7 protsenti aastas. Seega tuleb riigitöötajate arvu vähendada vähemalt sama palju. Valitsuskabineti võimuses on otse mõjutada keskvalitsuse töötajate arvu, mille kärpe suuruseks lepiti 2016. aastaks kokku 750 töökohta.
Riik peab vältima olukorda, kus erasektoris tekib töökäte puudujääk, kuna liiga palju tööealist elanikkonda on hõivatud avalikus sektoris. Sellega toetatakse majanduse pikaajalist jätkusuutlikkust. Praegune olukord tööturul on muudatusteks kahtlemata soodne. Majandus kasvab, tööpuudus on väike ja erasektor januneb kvalifitseeritud töökäte järele.
Nii riigi kui ka töötajate seisukohast oleks rumalus panna vajalikud reformid järgmist majanduskriisi ootama, et alles siis valitsuskomisjonide ja joonlauakärbetega kuhjunud probleeme lahendada. Mõistlikum on kriise ennetada.
Reformide elluviimiseks määras valitsus haldusaladele suunava iseloomuga vähendamise proportsioonid, lähtudes sellest, kui suures mahus on haldusalades reforme juba ellu viidud ja töötajate arvu vähendatud. Haldusalad, kus viimasel viiel aastal on töötajate arv oluliselt vähenenud, peavad järgmisel aastal kahanema vähem võrreldes nendega, kus arv on kasvanud.
Nagu ka sel kevadel ministeeriumidest kogutud andmed tõestasid, ilma poliitilise pidurita kipub avalik sektor automaatselt paisuma. Valitsemise mahu vähendamine on ebamugav ja pigem erandlik ka mujal maailmas, sest lühikeses perspektiivis on tegemist ebapopulaarsete otsustega. Reformide sisulises vajalikkuses ei kahtle aga keegi.
Teiste riikidega võrreldes paistab Eesti silma valitsussektori töötajate suhteliselt suure osakaaluga. Samal ajal on meie valitsussektori kogukulu keskmisest väiksem ning tööjõukulu keskmise juures. Üldistatuna tähendab see, et Eestis on valitsussektori töötajate tasud teiste riikidega võrreldes väiksemad. Riigi personalipoliitika eesmärk on vastupidine: vähem töötajaid, kellele on võimalik konkurentsivõimelist ja motiveerivat palka maksta.
Riigipalgaliste kärbetega säästetav 13 miljonit eurot võimaldab järgmiseks aastaks eraldada lisaraha prioriteetsete kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja siseturvalisusvaldkonna töötajate palgatõusuks. Teised valdkonnad peavad leidma palgatõusuks vahendid sisemiste ressursside ja ümberkorralduste arvelt. Mida efektiivsemalt organisatsioon töötab, seda paremat palka saab maksta. Kohustuslikust kärpeplaanist on eranditena väljas kaitsevaldkond, tööhõive reformi rakendamine ja ELi eesistumisega seotud ajutised tegevused.
Valitsemismahtude vähendamise eesmärk ei ole töötajate arvu mehaaniline kärbe, vaid inimeste arvu vähenemine peab toimuma sisuliste ümberkorralduste tulemusena. Ministeeriumidel tuleb koostöös oma valitsemisala asutustega nende suunavate arvude taha ehitada sisulised reformid, sest nemad tunnevad oma valdkonna vajadusi ja võimalusi kõige paremini.
Kärpida tuleb targalt ning ennekõike sealt, kus see on võimalik ja põhjendatud. Kärpida tuleb seadustes põlistatud bürokraatiat ning üle tuleb vaadata nii sise- kui ka avalikud teenused. Esmajärjekorras tuleb kaotada dubleerimised ning vähendada riigisüsteemi killustatust ja sellega kaasnevat administreerimise koormust. Samuti tuleks kärpimisel eelistada tugiteenuste konsolideerimist, et avalike teenuste kvaliteet ei langeks.
Lisavõimalused tekkivad moodsa tehnoloogia ja uudsete IT-lahenduste kasutusse võtmisel. Kindlasti leidub teenuseid ja funktsioone, mida võiks riigi asemel pakkuda hoopis era- või kolmas sektor.
Palju on kõneainet pakkunud olukord tervishoius. Sotsiaalministeerium on kinnitanud, et arste ja õdesid koondama ei hakata, vaid eelkõige vaadatakse üle just tugiteenuste pakkujad. Haiglates töötab ligi 9000 inimest, nendest viiendik tugiteenuste pakkujaid. Kindlasti on seal ruumi paremaks töökorralduseks.
Valitsus arutab töötajate arvu vähendamist ja sisulisi reforme edaspidi kevadise eelarvestrateegia ja sügisese riigieelarve koostamise käigus. Üleskutse teha vähemaga rohkem on praegu sisulisem kui kunagi varem ning sellest saab ministrite ja teiste valitsussektori juhtide suurim väljakutse järgnevatel aastatel. Aeg on pakkuda lahendusi, mitte vabandusi.