Tee, mida taasiseseisvunud Eesti on valdava osa ajast käinud, on edumeelne. Oleme olnud suunatud arengule ja innovatsioonile, koostööle ja avatusele, kantud vabadustest, töökusest, pidevast õppimisest, ikka ja alati paremuse poole pürgimisest ning usaldusest inimeste vastu. Need väärtused on meid siia toonud, teinud Eestist silmapaistva riigi ka rahvusvahelisel tasandil ning olen veendunud, et viivad ka edasi. Kuid just seetõttu kriibivad vastloodud valitsusliidu hoiakud eriti teravalt hinge, kuna oma olemuselt on need üles ehitatud paljuski senisele vastandudes. Ja ma ei räägi sellest, et õlleaktsiis tõuseb 67 protsenti või et peame oma raha pangas hoiustamise eest veelgi rohkem peale maksma hakkama, isegi palgast 38 euro loovutamine ei morjenda märkimisväärselt, kuigi ka see on ebameeldiv. Küll aga teeb meele kurvaks suhtumine edasipürgivatesse inimestesse laiemalt. Minu hinnangul evib värskelt Eestile seatud suund mugava kaotaja mentaliteeti. Abivajajaid tuleb kindlasti aidata, vajaduspõhiselt, kuid seda saab teha ka õiglasemal moel, mitte edukamaid karistades.
Allikas: askideas.com
Senine maksusüsteem rajaneb põhimõttel, et innustada inimesi suuremat väärtust looma, ennast arendama, edukam ja töökam olema, rohkem teenima. Uus tulumaksusüsteem on aga nagu tasane meri (kõigile 20%) päikeselisel päeval. Ainus, mida me esmapilgul ei näe, on järsult sügavaks minev põhi. Kavandatav süsteem annab inimestele senikehtinust kardinaalselt teistsuguse signaali – ära nii tubli ka ole, keskpärane on palju kindlam olla, siis riik toetab sind. Kas kujutate ette Olümpiamänge, kus viimased 3/4 võistlejatest saavad kaela kuldmedali ning rahvas kannab neid koju saabudes kätel, nendest edukamad 11 protsenti saavad hõbeda ning ülejäänud, kõige kiiremad, ei saa mitte pronksi vaid noomituse, et järgmisel korral ära üle pinguta? Lisaks astmelisele tulumaksule on kavas peatada sotsiaalmaksu langetamine. Ometigi on just tööjõumaksude kõrge tase see, millega tuleb võidelda, et motiveerida ettevõtjaid uusi töökohti looma. Mis peaks innustama sellistes tingimustes treenereid (loe: ettevõtteid) uusi tippsportlasi treenima (loe: kõrgepalgalisi töökohti looma ehk kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste siia meelitama)? Selliseid mänge ei ole kunagi korraldatud, aga miskipärast meie üritame jälle innovaatilised olla. Ei-ei, me ei ole Eestit ehitades pidanud silmas sellist innovatsiooni.
Eesti on tõusnud e-Estoniana maailmakaardile eelkõige seetõttu, et oleme suutnud olla nutikad, loovad ja paindlikud, ettevõtlikud. Elektrooniline valimissüsteem, e-valitsus, e-tervis, e-maksuamet, e-pangandus, digiallkiri, mobiil-ID ja e-residentsus on ehk ilmekamad näited, miks meid tuntakse. Võib-olla tundub see kõigile juba liialt iseenesestmõistetav, kuid teadvustamaks, milline väärtus see tegelikult on ning milline on selle positiivne mõju meie peamisele ressursile, ajale, tasub kord mõnda teist riiki külastada. Riigireformi juhtrühmas Eesti riigi visiooni aastaks 2030 välja töötades seadsime IT-temaatika teadlikult kõiki valdkondi läbivaks suunaks, sest näeme seal vaatamata juba saavutatule endiselt tohutut potentsiaali, kuidas meie inimeste elu veelgi paremaks muuta. Uues võimuleppes ei ole sellesuunalistest arengutest aga suurt midagi, nimistus pole kahjuks ka eestkõnelejaid. Mõistan, et egas sellesse dokumenti kõik mahugi, kuid ometigi on see suunapaber, mis kajastab prioriteete. Ja seda prioriteeti seal ei ole. Palun lisage see sinna, kindlasti!
Tüdimuseni on viimastel nädalatel räägitud peaministrierakonna lepingust Ühtse Venemaaga. Kahjuks on inimloomus selline, et kui piisavalt kaua millegi ümber kedrata, siis ta väsib ning tähelepanu hajub järk-järgult muudele teemadele. Sõda Ukrainas sai alguspäevil palju tähelepanu, samuti Süürias toimuv, kuid see on kuudega kahjuks hakanud meie fookusest justkui eemalduma. Seda ei tohi lasta juhtuda, vaatamata sellele, et uusi uudiseid tuleb aina peale. Nii ei tohiks lasta end petta ka nendel, kes ütlevad, et “ära hakka jälle selle lepinguga peale”. Minu arvates on see probleem ning jääb jätkuvalt selleks. Õigupoolest ei ole seal lepingus küll midagi sellist, mida kremlimeelsed keskerakondlased ka lepingu puudumisel tegemata jätaksid. Kuid kui üks kokkulepe on nii kergekäeliselt külmutatav ja sobival hetkel taas üles sulatatav, siis kas meil kodanikena ei peaks olema kartust (või ehk lootust), et ka valitsev koalitsioonilepe, või ükskõik mis lepe, võiks sobival hetkel saada külmkappi pandud või sealt taas välja võetud. Kasvõi näiteks kokkulepe panustada minimaalselt 2% SKT-st riigikaitsesse. Iga mõtlev inimene saab aru, et leping Ühtse Venemaaga on täna eelkõige Keskerakonna venekeelse valijaskonna garant 2017. aasta kohalikeks valimisteks. Küll aga jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks seda välja kardetakse öelda. Jutt protokollist, mitte lepingust ning külmutatust veel pealekauba, on muidugi naeruväärne ja võinuks olemata olla.
Üks väga oluline põhimõte, millest pikalt opositsioonis olnul ongi keeruline aru saada, ilma irooniata, on see, et mida suurem on kingikott, seda rohkem peab jõuluvana oma rahakotti tühjendama. Ja nii kurb kui see ka pole, jõuluvana rahastame tegelikult me ise. Mida suuremaid toetusi, riiklikke üürikortereid, tasuta ühistransporti või mis iganes roosamannat kokku lubatakse, seda enam riik meilt ju ka võtab. Raha ei teki kuskilt juurde, me ise maksame selle ringiga kinni. Oleme siiani lähtunud loogikast, et inimesel oleks endal võimalikult suur vabadus otsustada, mida oma teenitud rahaga peale hakata, seega oleme maksukoormust (tööjõumakse) võimaluste piires järk-järgult alandanud. Katteallikana oleme pigem kasutanud tarbimise ja nö pahede maksustamist. Praegu aga tehakse heateo kattevarjus tegelikult sigadust, seda riigi rahandusliku vereringe (loe: inimeste heaolu) kõige olulisema teguri, progressi, arvelt.
Lauri Luik
riigikogu liige