Miks üldse on vaja maksurahaga tehtavaid kulusid kriitiliselt üle vaadata? Äkki see viimaste aastatega kaevatud hiiglaslik eelarveauk läheb ikkagi ise ära? Kas empaatilisem oleks jätta kasvavale põlvkonnale paisuv puudujääk ja maksukoorem või on empaatilisem praegune üle jõu kulutamine väikeste sammude haaval raamidesse tõmmata?
Umbes selles võtmes käis täna riigikogu infotund.
Miks peab? Sest pole kuskile ega kellegi kaela lükata. Viimased aastad on riigis kulutatud kõvasti rohkem kui on olnud maksumaksja poolt eelarvesse laekunud tulusid. Mitte ühel ega kahel aastal. See on kumuleerunud, paisunud mitme viimase aasta vältel.
150 miljoni eest saadeti alkoholiaktsiisi Lätti, aga kulud jäeti kokku tõmbamata, reservid kogumata. Vasakule ja paremale tehti küll mitme-miljonilisi lepinguid Freeh´ga, küll jagati raha Porto Francodele ja MESi kaudu omadele, nii need summad paisusid. Rahaga katmata unistusi riigikaitses, kultuuris ja mujal oli eelmisse RESi juurde kirjutatud veel miljardi jagu.
Kuidas ka ei tahaks, ise need asjad korda ei lähe. Oodatav majanduskasv aitab selles rehkenduses ainult osaliselt. Kogu sellest august ühekorraga me välja tulla ei suudagi. Aga esimesi samme tegemata ei suudaks mitte kunagi. Aasta-aastalt, jõudumööda toimetades jõuame tagasi jälle nende riikide hulka, mida teatakse ja usaldatakse korras rahanduse poolest.
Täna me oleme esimesest otsast kaugel. Euroopa Liidu keskmine eelarveauk on järgmisel aastal 3,4%. Eestis jõuame järgmisel aastal alles 3,8%ni. Minna on veel pikalt. Ja see ei ole mugav ega lihtne teekond. Riigi kuludel silma peal hoidmine, nende pidev ülevaatamine on aga üks kõige loomulikumaid riigijuhtimise tegevusi üldse.
Kingituste jagamisega saaks hakkama ka jõuluvana.
Palju lihtsam oleks ka mul eelarve ülejäägist ja kogutud reservidest vasakule ja paremale kingitusi jagada. Paraku seda ülejääki ja reserve pole. Paraku on riigi kingikotid eelmiste päkapikkude poolt tühjaks tehtud ja mind on pealegi palgatud ministriks, mitte jõuluvanaks.
Laiemat konteksti on kogu Eesti riigi tegevuste rahastamise juures oluline silmas pidada ka teises mõttes. Aastaid kuuleme nõudmisi, et vaja oleks riigireformi. Kui mu mulje pole vale, on hulk praeguseid kõvahäälseid kulude ülevaatamise kriitikuidki sõnades olnud ühed suured riigireformi eestkõnelejad?
Millest see riigireform siis koosneb kui muuhulgas mitte kulude põhjendatuse iga-aastasest ülevaatamisest? Me parandame järgmisel aastal eelarvepositsiooni 2 protsendipunkti võrra. See on 540 miljonit eurot. Hoiame tagasi uute kulude juurdetekitamist, vanade kulude paisutamist, otsime kohti, kus aastate jooksul sisseharjunud poliitikad ja tegevused ei ole täna enam asjakohased ja kus on võimalik reformida, dubleerimist vähendada, maksuraha efektiivsemalt kasutada.
Tegevuskulude kokkuhoid, mis on kõige elavamat tähelepanu saanud, on üks osa palju suuremast pildist. Aga seegi on vähenevate maksumaksjatega riigis vältimatult vajalik perioodiline ülesanne.
Olen kohanud ka neid, kes näivad arvavat, et riigireform peaks tähendama eelkõige uute kulude väljamõtlemist. Nii arvajad peaksid käituma mehe moodi ja kohe lisama ka tõstetavate maksude nimekirja ja määrad. Milliseid makse tõsta soovitakse, et praegusest miljardilisest eelarveaugust riik välja maksustada ja lisaks uusi kulusid juurde tekitada? Käibemaks? Tulumaks? Sotsiaalmaks? Praegune valitsus seda teed ei toeta.
On eksperte, kes ütlevad, et ka tegevuskuludest oleks pidanud kokku hoidma juba täna rohkem kui 60 miljonit. Aga ma arvan, et see oli üldist valuläve ja poliitilist reaalsust arvestades siiski maksimaalne, mis praegu jõukohane oli. Kõik, kes on mõnda eelarvet pidanud kunagi kokku panema saavad vast ka aru, et 4,2% igapäevaste kulude kokkuhoid on riigiaparaadi jaoks realistlik ülesanne, kui prioriteete mõistlikult sättida ja jätta populistlikud mängud mängimata.
Miks just nende kulude ülevaatamised ja mitte teiste?
Rahandusministrina ei saa ma teha sisulisi valikuid teiste valdkondade sees ega eest, aga saan ja pean kirjeldama ausalt riigi rahanduslikku seisu ja piire, milles neid otsuseid teha saab. On iga ministeeriumi, valitsemisala poliitiliste prioriteetide küsimus, milliste kulude jätkamine, tõstmine või lõpetamine eelarve piires on või ei ole mõistlik.
Seda nimetataksegi poliitikaks, milleks üldse ministrit vaja on. Osad valulised reageeringud üksikute poliitiliste valikute üle on kindlasti olnud mõistetavad, osad näitavad meie ühiskonna üldist valmisolekut mistahes muutusteks või reformideks, osad viitavad aga eksimatult kohalike valimiste lähenemisele.
Mõistan, et paljusid huvitab poliitika juures üksnes selle vaatemänguline osa. Kuid kriitika, et vastutustundlikust rahanduspoliitikast tuleks loobuda üksnes seetõttu, et jutud sellest on vaatajat ära tüüdanud, kõlab sama tõsiselvõetavalt, kui jutt, et ümmarguse maa jutud on ära tüüdanud, mistõttu tuleks võtta suund lamemaalusele. Maailmas neid kindlasti leidub, kes seda teed ongi läinud. Kuid Reformierakonnast ei maksa neid küll otsida.