2027. aasta riigieelarvega oli oponentidel kõik selge juba enne selle nägemist: Eesti on pankrotikursil, valitsus varjab olukorda kiirlaenudega, tõstab makse ja kõige krooniks teeb eelarvet veel Exceligagi. Selline kriitika ei kannata kriitikat.
Mõnd tera võib tabada ka pimesi, ent kui faktid kõrvale võtta, tuleb tõdeda, et side tegelikkusega on neil hinnangutel juhuslik.
Näiteks on Excel ja arvutamine üldse eelarvestamisel seni tõepoolest asendamatu tööriist, kuid see pole mitte ministrite, vaid ametnike käes. Nemad ei tee otsuseid.
Täiesti tõsi on see, et riigieelarve on suures defitsiidis, ent kui see õigesse konteksti asetada, siis nii selle tähendus kui ka järeldused muutuvad üksjagu.
Demokraatia põhiküsimus pole olukorra kirjeldused, küll aga on selle põhjused ning küsimus, kes on mida teinud ja miks.
Ei päde mõnede vaatlejate väide nagu oleksid kõik Eesti erakonnad vastutavad riigirahanduse halva seisu eest ühtmoodi, sest suhtumised selle tervisesse on tegelikult olnud hoopis seinast seina.
Enne tuleb veel aga osutada, et puudujäägi praeguse paisumise põhjustaja pole Eesti lodevus, vaid Venemaa agressioon ja USA äkiline distantseerumine vaba maailma julgeoleku tagamisest. Siiani oli USA tahtnud olla selles liider ja tekitanud Euroopa demokraatiates enda võtmevõimetest sõltuvuse, aga nüüd on ta nõudmas liitlastelt suuremat kulutamist kui iseendalt.
Eesti piiririigina on võtnud selle väljakutse vastu.
Eesti on mures, teised kadestavad
Võlakasv ja puudujääk on päris mured, kuid sellele vaatamata on Eesti endiselt Euroopa Liidu (EL) kõige madalama laenukoormusega riik. Saame laenu seetõttu odavamalt kui paljud rikkamad riigid, mitte ei käi kiirlaenuturul. Oleme ka madalama maksukoormusega (35%) kui EL (41%) ja kuigi kaitsekulu on SKP suhtes kuuekordistunud ning riik mõõtmatult võimekamaks muutunud, oleme maksukoormusega sama pulga peal, kus olime 1995. aastal.
Samuti on eelarve seis parem kui EL-i reeglid lubaksid. Need reeglid, mis ei ole tehtud pankrotti minemiseks, vaid selle välistamiseks. Laenukoormusest rääkimata, mis on Eestil üle kahe korra Maastrichti reeglitega lubatust madalam ja üle kolme korra EL-i keskmisest madalam, on 2027. aasta eelarve puudujäägis 4% SKP-st. See on ligi 400 miljonit parem seis kui kevadprognoosi näidatud 4,9%, parem ka kui senise riigieelarve strateegia eesmärk 4,5%, samas kui EL-i reegli erand lubaks meile ka 4,8% miinust enamuse riikide ülempiiri 4,5% asemel.
Seega oleme oma ambitsiooni seisu parandada 2027. aasta eelarvega tunduvalt tõstnud. Eelarvedefitsiidi senine suurus ja laenukoormuse kasv ei ole meid rahuldanud, ehkki selle põhjus on siiski olnud objektiivne – kaitsekulude sunnitud kolmekordistumine nelja aastaga ja selle langemine juba aastaid varem väga hapraks muudetud pinnasele.
Venemaa agressioon Ukrainas ega USA taandumine liitlaste julgeoleku tagaja positsioonilt ei olnud Eesti soov. Euroopa kurnamine aga oli ja on kahtlemata Putini soov.
Muinasjutt valitsemiskuludest
Oponendid seevastu peavad puudujäägi põhjuseks valitsemiskulude kasvu. See välistab ausa väitluse, kuivõrd sellist asja ei saa mõõta, mille rida ega terminitki eelarves pole ja kuna kulude kasv ei tule valitsemisest.
Kõik valdkonnad peale julgeoleku on pidanud muu majandusega võrreldes koomale tõmbama ja näiteks personalikasvu näitab veel ainult tervishoid või haridus.
Langenud on ka maksukoormus ja langeb ka edasi, rääkimata maksude tõstmisest.
Kokkuhoiuambitsiooni lisamise ja julgeolekukuludega kombinatsioonis teeb see eelarve veel pingelisemaks.
Eesti pank, eelarvenõukogu ja rahvusvahelised nõustajad on heaks kiitnud valitsuse eelistuse parandada eelarvepositsiooni kiiremini kui 2028. aastani lubatud maksimaalne 4,5% puudujääk. Nad hindavad, et 0,5% parandust aastas seejuures on parem kui palju korraga, sest järk-järguline kohanemine on parem nii majandusele kui ka avalikele teenustele.
Seda hinnangut ei maksa segi ajada prognoosidega aja kohta pärast 2027. aastat.
Valitsus praeguses koosseisus ilmselt ei jätka ja täpsemates ettepanekutes nende aastate kohta koalitsioonipartnerid kokkuleppele ei jõudnud. Juba järgmine valitsus peab üksmeelele jõudma nelja aasta asjus korraga.
Suur mure vaatab vastu kaugematest, mitte tulevasest aastast, sest seni kõlanud valimislubaduste müriaad küll ei jäta lootust, et erakonnad võtaksid oma missiooni tõsiselt ja kavatseksid vastutust riigirahanduse eest kanda.
Peamiselt pakutakse puudujäägi oludes ja sisu poolest absurdseid maksuvähendusi, mis Eesti muresid ainult süvendaksid, eelarvekaosest rääkimata.
Kokkuleppele mittejõudmisi eelarvestrateegia kaugemates aastates on olnud ennegi, aga Ratase valitsuse traditsioon oli sadade miljonite suurused katteta kärped eelarvestrateegias. Tasub ära märkida, et 2027. aasta eelarvesse ühtki sisustamata jäetud parandust ei kirjutatud.
Isegi tingimusel, et järgmine valitsus kärbetega ei jätka, aga loobutakse ka kõlanud kosmilistest valimislubadustest, kasvaks Eesti laenukoormus praeguselt 25%-lt SKP-st 2027. aastal üle 28% ja edasi 38%-ni 2030. aastaks.
Ei ole suurem lohutus, et seegi tase oleks rahvusvahelises võrdluses madal, sest kasv ja intressimäärade kasv sinna otsa oleks liiga kiire ning laenukulu liiga suur.
Seepärast peab järgmine valitsus eelarveparandust sammuga 0,5% SKP-st aastas siiski jätkama ka enda eelarveid tehes. 2027. aastaks tegime selle varuga.
Tasakaalu on keerulisem taastada kui hoida
Mul on au olla viimane rahandusminister, kes esitas eelarved ülejäägiga. Valitsuse praegused vihased kriitikud olid need, kes struktuurse tasakaalu nõude tühistasid ja sealtpeale pole olnud pidamist. Suure keha tasakaalu hoidmine on mõistlik valik, sest selle kaotamise korral on kukkumine kiirenev ja tasakaalu taastamine on selle kaotamisest mõõtmatult raskem.
Eelarvereegli lõdvendamise vääramatu tagajärg oli riigi tugevusvaru ammendamine just vahetult enne suuri kriise, kus seda tarvis läinuks.
Ratase esimese valitsuse ajal 2016.–2019. aastal hoiduti küll laenamisest, kuid defitsiiti kaeti madalate võlanumbrite varjus reservidest, mis olid saadud pärandiks. Valimistele sai Ratase valitsus seejärel minna väga madala, 8% võlakoormaga, kuid 2020. aasta eelarvestrateegiaga plaanis ta tõsta laenukoormuse juba 2024. aastaks 31%-ni SKP-st. Seda ilma kaitsekulu kasvatamata.
Nad seletasid seda tollal nii, et Eesti peab saavutama EL-i keskmise võlakoorma, mis oli üheksa korda kõrgem ja mille käes teised tegelikult vaevlevad.
Pärast Ratase valitsuse vahetust pole Eesti võla kasvu eesmärgiks võtnud ega ole 2020. seatud sihtideni jõudnud isegi energiasõja ja Vene agressiooni oludes. Toona polnud valitsusel seega õigustust niisuguseks kulutamiseks, kuna kaitsekulu jäi samaks ja koroonaga seotud koormused olid selgelt ajutised.
Ajalugu ent mäletab kergendust toonases valitsuses, et EL peatas eelarvereeglid ja mäletame ka rahandusminister Martin Helme avaldusi, et laenu tuleb võtta nii palju kui võimalik. Kuhugi see raha ikka läheb, ega ta mutiauku lähe, olid tema sõnad otse riigikogule. See peegeldab kogu tema suhtumist riigirahandusse.
Nüüd ei sega see tal ega ta valitsuskaaslastel ütlemast, et Eestit olevat teel pankrotti.
Valimislubadused kui oht
Parteide praeguste valimislubadustega ongi ta kahtlemata sinna teel. Tuleva aasta eelarve pingeline seis aga ei paku mingeid erakondlikult mõnusaid võimalusi koalitsioonile ega jäta opositsioonile. Ometi on valitsuse vähemusse jäämisest peale alanud küünilised sõnavõtud, et nüüd pole see enam koalitsiooni eelarve, sest teie olete kõik saanud ja et meie nõuame nüüd – näiteks sadat miljonit, mille kohta küsimusi esitada ei tohtivat.
Tõsimeeli pannakse praegugi ette veel ka maksude alandamist, mida ei saa teha riigieelarve seadusega ja millega praegu ka riigieelarvet teha ei annaks.
2027. aasta eelarve on kõigest hädapärase rahastamine ja raskete kompromisside tulemus.
See ei jäta ruumi maksude vähendamiseks ega saa olla jätkusuutlik hinnatõusude kompenseerimiseks. See ei ole ka riigi funktsioon.
Suurema osa kaupade puhul oleme viimasel ajal nautinud hinnaalandusi, aga need hinnatõusud, mis üksikutele kaupadele, nagu energia või toit, osaks on saanud, ei tohi saada vastuseks subsideerimist, sealhulgas nende maksude vähendamist.
Ei saa olla jätkusuutlik, et vaatama hoiatustele, kogemustele ja olukorra tunduvale leevenemisele 2021.–2022. aasta hooajaga võrreldes harjutatakse talvehooajal tarbijat ikka ja jälle lootma riigi ehk maksumaksja enese lausalistele hinnakompensatsioonidele, mitte aga valmistumisele, säästmisele ega riskimaandustele energiapakettidega.
Ka EL, IMF ja OECD tuletavad tungivalt meelde, et subsideerimine süvendab pakkumise vähenemisest tingitud kauba puudujääki ja seega hinnatõusu.
Pakkumisele keskendumisest seevastu on häid näiteid nii taastuvenergeetikas kui ka kohalike soojatootjate plaanides, sealhulgas Tallinnas. Samas ei ole tarbimist mõjutav üldine hinnatõus kõrge ja konkreetse kauba hinna asemel tuleb fookusse võtta tegelikud toimetulekuraskused, mida see eelarve teebki.
Kahetsusväärselt palju tähelepanu läheb alati kaotsi nurisemisele riigieelarve vormi, läbipaistmatuse, arusaamatuse ja isegi põhiseadusevastasuse üle. See pole teema, millele debatti ära raisata.
Kuid nimetan, et Eesti eelarve läbipaistvusele on värskelt kõrge hinnangu andnud IMF, OECD ja Euroopa Komisjon. Tegevuspõhise vormi kõrval on kättesaadavad ka eelarve kõik kuluartiklid, nii et kui keegi päriselt usub midagi huvitavat teada saavat näiteks keeleameti, kütte- vōi maksuameti lähetuskuludest, siis ka nende prognoos on andmebaasist igaühele kättesaadav.