Mäletan hästi, kui ema viimast korda haiglasse viidi. Kakskümmend keemiaravikuuri olid teinud oma töö. Mulle öeldi saateks, et temaga Tartusse ei jõuta. Ometi jõuti. Hiljem helistati haiglast ja küsiti, et kui tekib vajadus teda elustada, kas teeme seda? Vastasin ei. See oli ema soov.
Sellel hetkel oli minu jaoks kõige olulisem teadmine, mida ema ise oli soovinud. Ma ei pidanud tema tahet oletama. Sain selle arstidele edasi öelda.
Elustamisest loobumine ei ole abistatud enesetapp ega eutanaasia. Minu ema lugu puudutab inimese soovi, millist meditsiinilist sekkumist ta elu lõpus ei taha. See kogemus on üks põhjus, miks pean nii oluliseks, et räägiksime oma soovidest lähedastega ja et inimese tahet võetaks tõsiselt ka siis, kui ta ise seda enam väljendada ei saa.
Ma ei arva, et mul on valmis vastused kõigile küsimustele, mis puudutavad inimese elu lõppu. Küll aga tunnen, et oleme viimase nelja aasta jooksul abistatud enesetapu sisulisest arutelust liiga sageli kõrvale hoidnud. Teema kerkib mõne valusa loo järel korraks esile ja vajub siis uuesti ära. Inimeste küsimused jäävad alles.
Mind häirib, kui arutelu lõpeb tõdemusega, et ühiskond pole valmis. Valmisolek ei teki iseenesest. Selleks tuleb kuulata patsiente, arste, lähedasi, eetikuid, õigusteadlasi ja teisi, keda võimalikud otsused puudutavad. Tuleb nimetada riskid ja kaaluda lahendusi. Poliitikute ülesanne on seda tööd korraldada ka siis, kui teema on ebamugav.
Kuid esmalt peame tegema vahet abistatud enesetapul ja eutanaasial. Abistatud enesetapu puhul teeb elu lõpetava viimase toimingu inimene ise. Eutanaasia puhul teeb selle teine inimene, tavaliselt arst, patsiendi taotlusel. Eraldi küsimus on ravist loobumine või sellise ravi lõpetamine, millest inimene enam kasu ei saa. Neid olukordi ei saa käsitleda ühe ja sama otsusena.
Soovin, et Eesti keskenduks praegu eeskätt abistatud enesetapu tingimuste ja piiride läbimõtlemisele. See ei eelda, et peaksime samal ajal nõustuma eutanaasia lubamisega.
Arutelu on jäänud tegelikust elust maha
2025. aasta mais mõistis riigikohus Paul Tammerti õigeks tegevusloata majandustegevuse süüdistuses, leides, et tema pakutud abistamine ei olnud tervishoiuteenus. Kohus selgitas ka enesetapule kaasaaitamise karistusõiguslikke piire. See lahend ei loonud abistatud enesetapu terviklikku korraldust ega tähendanud eutanaasia seadustamist.
Just seetõttu ei saa me öelda, et kohus on asja ära otsustanud ja seadusandjal pole enam midagi teha. Kohtulahend vastab konkreetse vaidluse küsimustele. Meie vastutada jääb see, kuidas kaitsta haavatavat inimest, hinnata tema otsustusvõimet, tuvastada võimalikku survet ja korraldada järelevalvet.
Ühiskondlik ootus pole samuti tekkinud eile. Sotsiaalministeeriumi tellitud ja CentAR-i tehtud 2020. aasta uuringu järgi pooldas raske ravimatu haiguse korral eutanaasia lubamist elanikkonnale üldistatuna 71–75% inimestest. See on vana uuring, see puudutas eutanaasiat ja seda ei saa esitada tänase nõusolekuna konkreetsele abistatud enesetapu mudelile. Kuid see annab põhjuse küsida, kas poliitiline ettevaatlikkus on vahel muutunud põhjuseks küsimusest mööda vaadata.
Ma ei pea õigeks lahendada seda teemat rahvahääletuse või küsitlusprotsendiga. Enamuse toetus ei lahenda eetilisi dilemmasid ega taga vähemuse kaitset. Inimeste hoiakud väärivad siiski kuulamist ja parlamendil tuleb võtta vastutus põhjendatud otsuste eest.
Inimese valik ja arsti südametunnistus
Mõistan arste, kes küsivad, kas selline tegevus sobib kokku nende kutsumusega. Arsti valmisolekut ei saa eeldada ega tema eetilisi kõhklusi kõrvale lükata.
Samas ei pane arutelu alustamine ühelegi arstile kohustust aidata kellegi elu lõpetada. Ka võimaliku regulatsiooni juures pean oluliseks vabatahtlikku osalemist ja südametunnistuse kaitset. Peame suutma arutada nii patsiendi enesemääramisõigust kui ka arsti õigust keelduda.
Šveits pakub selleks ühe näite. Seal eristatakse abistatud enesetappu teise inimese elu lõpetamisest. Õiguslik raamistik eeldab muu hulgas otsustusvõimet, inimese enda viimast toimingut ning seda, et abistaja ei tegutse omakasupüüdlikult. Arstide kutse-eetilised juhised seavad täiendavaid tingimusi ega kohusta arsti abistatud enesetapus osalema. Šveitsi puhul tuleb seega eristada karistusõiguslikke piire ja rangemaid kutse-eetilisi nõudeid.
USA Oregoni osariigis on alates 1997. aastast kehtiv kord piiratud täisealiste otsustusvõimeliste inimestega, kellel on diagnoositud haigus, mis viib eeldatavalt kuue kuu jooksul surmani. Diagnoosi ja prognoosi peavad kinnitama kaks arsti, patsiendile tuleb selgitada alternatiive ning osalemine on arstile vabatahtlik. Avaldatakse iga-aastaseid aruandeid.
Need näited ei tähenda ega tõesta, et Eestis peaks kasutusele võtma sama korra. Need näitavad, et võimalikke lahendusi saab võrrelda ja hinnata. Samuti meenutavad need, et prognoos ja otsustusvõime hinnang pole eksimatud ka põhjalike reeglite korral.
Eutanaasiaga seotud murekohti tuleb võtta tõsiselt
Eutanaasia puhul on minu jaoks eriti raske küsimus vastutus viimase toimingu eest. Kui elu lõpetab teine inimene, tuleb veelgi teravamalt küsida, kuidas olla kindel patsiendi tahtes just sellel hetkel.
Madalmaade kogemus näitab, kui keeruliseks võivad need küsimused kujuneda. Sealne järelevalve käsitleb ka psühhiaatriliste häiretega ja dementsusega inimeste juhtumeid. Teatud tingimustel võib varasem kirjalik eutanaasiataotlus asendada suulist taotlust siis, kui inimene pole enam otsusevõimeline. See ei tähenda, et iga dementsusdiagnoosiga inimese puhul selliselt toimitakse: 2024. aasta aruande järgi oli peaaegu kõigis teatatud dementsusjuhtumites inimene oma taotluse suhtes veel otsusevõimeline.
Ometi on siin küsimused, millest ei saa mööda. Kuidas tõlgendada aastate eest väljendatud soovi? Kuidas hinnata praeguseid kannatusi ja arvestada inimese praegust käitumist? Millal on psüühilise haiguse korral põhjendatud järeldus, et paranemisvõimalused on ammendunud?
Need on põhjused, miks ei tohiks siduda abistatud enesetapu arutelu automaatselt eutanaasia lubamisega. Iga võimalik laiendus vajaks eraldi põhjendust ja avalikku otsust.
Samas ei kao kõik ohud ka siis, kui viimase toimingu teeb inimene ise. Ta võib tunda, et on oma perele koormaks. Surve võib olla vaikne: puuduv hooldus, rahamure või tunne, et abi küsimine on teistele liiga raske. Inimese allkiri üksi ei tõesta, et tema valik on vaba. Puue, kõrge iga ega abivajadus ei saa iseenesest olla alus kellegi elu lõpetamise abistamiseks. Inimese väärikus ei vähene koos tema iseseisvusega.
Abistatud enesetapu arutelu peab käima koos enesetappude ennetuse ja vaimse tervise abiga. Ägedas kriisis inimese abivajadust ei tohi samastada raske haiguse kontekstis pikalt kaalutud elulõpuotsusega. Nende eristamine on vastutusrikas ülesanne, mida ei lahenda üksainus vestlus või aruteluring.
Eestis on tehtud olulisi samme. Elulõpu tahteavalduse regulatsioon on vastu võetud ja vastavad sätted jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril. See aitab määrata ravi puudutavaid soove tulevase otsusevõimetuse korral, kuid ei võimalda taotleda eutanaasiat ega abistatud enesetappu.
Palliatiivravi, valuravi, kodune tugi ja lähedaste toetamine peavad olema päriselt kättesaadavad. Inimesele ei piisa teadmisest, et kusagil on teenus olemas, kui tema selleni ei jõua. Samal ajal ei pea me abistatud enesetapu küsimuste läbimõtlemist edasi lükkama päevani, mil kõik tervishoiu puudused on lahendatud.
Ka rahastusest tuleb rääkida ausalt. Elu lõpetav toiming on ühekordne, kuid vastutustundlik korraldus eeldab hindamist, nõustamist, järelevalvet ja lähedaste tuge. Seetõttu ei saa kogu küsimust taandada ühe protseduuri hinnale. Veel vähem tohib võimalik kokkuhoid saada põhjuseks, miks inimese elu lõpetamist eelistada tema ravile või hooldusele.
Teemale peab tekkima vastutaja, ajakava ja võrreldavad lahendusvariandid. Arutelu peab välja selgitama, kellele võimalik kord võiks laieneda, kuidas kontrollida otsuse vabatahtlikkust, millal kaasata erialaspetsialist ja kuidas tagada sõltumatu järelevalve. Sama tõsiselt tuleb käsitleda olukorda, kus inimene on otsusevõimeline, kuid ei suuda viimast toimingut füüsiliselt ise teha. Ka selle piiri eetilisi tagajärgi tuleb ausalt tunnistada.
Usun, et keegi meist ei soovi kellelegi lubada lihtsat lahendust, vaid soovib, et suudaksime selle raske vestluse lõpuks ära pidada. Inimesed, keda need küsimused praegu puudutavad, väärivad enamat kui iga paari aasta tagant korduvat teadet, et me pole veel valmis.