Tänapäeval tahavad kõik olla liberaalid. Vähemalt siis, kui see tähendab avatust, sallivust, inimõigusi ja demokraatiat. Paljud poliitikud kaitsevadki neis küsimustes liberaalseid väärtusi. Aga kas sellest piisab, et pidada neid liberalismi esindajateks ka majanduses, küsib Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Valdo Randpere.
Liberalismist on saanud mõiste, mida kasutatakse nii enda maailmavaate kirjeldamiseks kui ka poliitiliste vastaste sildistamiseks. Seejuures kipub ununema, et liberalism ei ole lihtsalt sallivuse sünonüüm. Ka selle tavapärane vastandamine konservatismile on eksitav. Klassikalisel majandusliberalismil ja mõõdukal konservatismil on palju ühist, eriti eraomandi, õigusriigi ja riigivõimu piiramise küsimustes. Põhimõttelisem erinevus sotsiaaldemokraatiaga ilmneb sageli just majanduses ja arusaamas riigi ülesannetest.
Kaks maailmavaadet, kaks erinevat küsimust
Siim Kallas kirjutas raamatus “Liberalism: ideed ja poliitika”, et liberaalide ajalooline oponent demokraatlikus ühiskonnas on sotsialistlik liikumine. See ei tähenda vaenulikkust ega sotsiaaldemokraatide demokraatlikkuse kahtluse alla seadmist. See tähendab, et eri maailmavaated annavad olulistele küsimustele erinevaid vastuseid.
Liberalism tekkis võitluses piiramatu valitsejavõimu vastu. John Locke’i järgi on inimesel õigus elule, vabadusele ja omandile ning riigi ülesanne on neid õigusi kaitsta. Mitte inimene ei pea põhjendama, miks ta tahab olla vaba. Riik peab põhjendama, miks inimese vabadust on vaja piirata. Ehk teisisõnu, riik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks.
Sotsiaaldemokraatia lähtus aga küsimusest: mida tähendab juriidiline vabadus inimesele, kellel puuduvad tegelikud võimalused seda kasutada? Kui inimesel pole korralikku haridust ega turvalisust, võivad tema valikud olla piiratud. See on tõsine küsimus, kuid selle lahendamisel on sotsiaaldemokraadid valmis andma riigile suurema rolli tulude jaotamisel ja majanduse juhtimisel.
Kõige selgemini näeb erinevust maksudes. Liberaal küsib, kui palju inimese teenitud rahast on ühiste vajaduste rahastamiseks põhjendatud ära võtta ja kuidas maks mõjutab ettevõtlikkust. Sotsiaaldemokraat küsib, kuidas maksudega vähendada majanduslikku ebavõrdsust. Mõlemad küsimused on õigustatud, aga need ei ole üks ja sama küsimus.
Mida see tähendab inimese rahakotile?
Eestis on tulumaks praegu 22 protsenti. Kõigil on õigus 700 euro suurusele igakuisele maksuvabale tulule, sõltumata sissetuleku suurusest.
Veel eelmisel aastal oli meil aga maksuküür. Inimesel, kelle kuupalk jäi 1200 ja 2100 euro vahele, vähenes palga kasvades maksuvaba tulu. Seetõttu võttis tulumaks iga täiendava teenitud euro pealt 34,5 senti, kuigi ametlik maksumäär oli 22 protsenti.
See näitab, miks maksusüsteemi üksikasjad on olulised. Paberil kehtiv maksumäär ja tegelik maksukoormus ei pruugi olla üks ja seesama.
Sotsiaaldemokraadid on järjekindlalt toetanud astmelist tulumaksu. Näiteks on nad välja pakkunud, et kahte keskmist palka ületav sissetulekuosa võiks olla kõrgemalt maksustatud. Nende põhjendus on, et suurema sissetulekuga inimesed peaksid ühiskonna ühiste vajaduste rahastamisse rohkem panustama.
See on maailmavaateline valik, millel on inimese jaoks väga konkreetne tähendus.
Võtame näiteks Rootsi. Seal on kohaliku tulumaksu keskmine määr üle 32 protsendi ning kõrgema sissetuleku osale lisandub veel 20 protsenti riiklikku tulumaksu. Kõrgeimas astmes võib täiendavast teenitud kroonist maksudeks minna üle poole.
Samas rahastatakse Rootsis maksudest ulatuslikke avalikke teenuseid ja sotsiaalkaitset. Seetõttu ei saa maksusüsteeme võrrelda ainult maksumäära järgi. Tuleb vaadata ka seda, mida inimene vastu saab.
Küsimus on ikkagi põhimõtteline. Kui inimese sissetulek kasvab, siis kui suur osa sellest täiendavast teenistusest peaks jääma tema enda käsutusse ja kui suur osa minema riigile?
Ühetaolise tulumaksu pooldaja rõhutab reeglite lihtsust ja seda, et suurem sissetulek ei peaks tähendama kõrgemat maksumäära. Astmelise tulumaksu pooldaja peab olulisemaks erineva maksevõime arvestamist ning maksude abil ebavõrdsuse vähendamist. Siin ei ole tegemist lihtsalt erineva arvutuskäiguga. See on erinev arusaam sellest, kuidas jagada otsustusõigust inimese ja riigi vahel.
Rootsi kogemus
Rootsi kauaaegne sotsiaaldemokraadist rahandusminister Kjell-Olof Feldt kirjutas pärast poliitikast lahkumist 1991. aastal mälestusteraamatu “Alla dessa dagar…” (“Kõik need päevad…”), milles ta ründas üllatavalt teravalt astmelist tulumaksu. Ta kirjeldas väga tabavalt astmelise tulumaksu dünaamilist ja varjatud kahju, mis ei kajastu ametlikus statistikas, vaid avaldub ühiskonnas nähtamatult. Oma mälestusteraamatus kirjutas ta, et astmeline tulumaks ei ole ohtlik mitte selle tulu pärast, mida see riigile sisse toob, vaid selle peidetud hinna tõttu, mida ühiskond maksab tegemata jäänud otsuste eest. Tema põhiline hoiatus oli, et astmeline maks ei põhjusta kohest katastroofi, vaid tekitab hiiliva stagnatsiooni, kus ettevõtted ei kasva, uusi töökohti ei teki, kapital voolab riigist välja ning andekad inimesed kas lahkuvad riigist või muutuvad passiivseks.
Liberalism: ideed ja poliitika
Siim Kallase püstitatud küsimus võimu ja maailmavaate suhtest on tänapäeva Eestis aktuaalsem kui kunagi varem. Kui erakond nimetab liberaalseks iga otsuse, mille ta teeb, muutub liberalism lõpuks sisutühjaks sildiks. Maailmavaade peab aitama otsuseid teha, mitte neid tagantjärele õigustada.
Sama küsimus puudutab poliitikuid endid. Liberalism tunnustab kompromisse ja arvamuste muutumist. Kuid kompromiss eeldab põhimõtete olemasolu. Küünilisuse küsimus tekib siis, kui põhimõtted ei suuna enam otsuseid, vaid neid kasutatakse üksnes tehtud valikute tagantjärele õigustamiseks.
Sotsiaaldemokraadid võivad põhjendatult nimetada end ühiskondlikult liberaalseteks. Kuid sellest ei järeldu, et nende arusaam maksustamisest, eraomandist ja riigi majanduslikust rollist oleks sama mis klassikalisel majandusliberalismil. Need erinevused on tegelikud. Need mõjutavad inimese palka, ettevõtlusvõimalusi, maksukoormust ja seda, kui suure osa majanduslikest otsustest teeb riik.
Seepärast pole kõige olulisem küsimus, kas poliitik nimetab ennast liberaaliks, sotsiaaldemokraadiks või konservatiiviks. Oluline on, kas ta oskab selgitada, millesse ta usub ja kuidas need veendumused tema otsuseid mõjutavad. Kui sellele küsimusele pole enam vaja vastata, pole probleem mitte maailmavaadete erinevuses, vaid selles, kas maailmavaadetel üldse on poliitikas veel mingit tähendust.