Riigikogu parandab üht oma ajaloo suurimat viga. Mõni tahaks seda juba korrata.
Ilma suurema kärata parandas riigikogu üht oma kõigi aegade ilmselt halvemat otsust. Juba tehtud kahju sai paraku ainult leevendada ning endiselt püsib oht, et sama viga korratakse.
Elab ju edasi nii pensionikogumist eitav poliitiline kinnismõte kui ka unistus maksta tööealistele välja nende pensioniraha, koguda sellelt taas erakorralist tulumaksu ning suunata riigipoolne sissemakse inimeste pensionisamba asemel riigieelarvesse.
Õppetunnid tuleb aga kokku võtta, sest uus rüüstamine oleks pensionisüsteemile veel laastavam.
Pensionisambast lahkunuid ootab väiksem pension
Meie demograafilises olukorras tagab tulevikus rahuldava pensioni pigem kolme samba koosmõju. Ainult esimesest sambast kindlasti ei piisa.
Teise sambasse kogumisest loobudes on ligi 280 tuhat inimest kaotanud ligikaudu veerandi oma tulevasest pensionist, kui nad kogumise juurde tagasi ei pöördu. Täpne summa sõltub kogumise ajast ja fondist, kuid pensionisamba lõhkujate jutt fondides põlevast rahast ja vabadusest oli algusest peale poliitiline kelmus.
Sarnaselt ülejäänud arenenud maailmaga on pensionifondid ka kehvemaid perioode arvestades teeninud keskmiselt inflatsioonist suuremat tootlust. Sama ei saa öelda pangakontol seisnud ega tööeas ära kulutatud raha kohta.
2024. aastal tõusid Eesti kogumispensionid tootluselt koguni OECD riikide seas esikohale.
2024. aastal kogumisest loobunud inimestel pole mitte ainult jäänud tegemata sissemaksed, vaid saamata ka keskmiselt 51% tootlus. Mõne fondi tootlus on ulatunud isegi üle 80%.
Ja muidugi pole kitsikus vanaduses mingi vabadus.
Teine sammas on muutunud paindlikumaks ja tootlikumaks
Võrreldes teise samba loomise ajaga on kogumispension muutunud paindlikumaks, atraktiivsemaks ja tootlikumaks kui enne selle lõhkumist.
Nüüd saavad inimesed uuesti koguma hakata viie aasta möödudes. 2021. aastal kehtestatud kümneaastane ooteaeg oleks jätnud kogumiseks liiga vähe aega ja raha.
Õnneks on näha ka sambast lahkunute huvi naasmise vastu. Lisaks on ligi 100 000 inimest hoopis suurendanud oma sissemakseid.
Erinevalt pensionisamba lõhkumisest, mis tõi toonasele valitsusele eelarvetulu nii erakorraliste maksude kui ka kiirema inflatsiooni kaudu, tähendab selle taastamine riigieelarvele lisakulu.
Ent pensionivara on rahva jõukuse ja ühiskonna jätkusuutlikkuse tähtis tagatis ning pikaajalise rahapaigutusena hädavajalik.
Selleks on vaja nii riiklikku kogumiskohustust kui ka sissemaksete ja maksusoodustuste kaudu pakutavaid stiimuleid. Vabatahtlikuna jääb pikaajaline säästmine kaugelt ebapiisavaks.
Et parteide omakasupüüdlikke ahvatlusi vaos hoida, tasub meenutada, et kolmesambaline pensionisüsteem on olnud ka rahvusvaheliste ekspertide tungiv soovitus.
Eestis juurutasime selle kolmikliidu ajal suures üksmeeles. Paraku sai sellest juba 2019. aastal endiste liitlaste suur vastasseis, sest Mart Laari erakond oli vahetanud poolt, nagu kahjuks paljudes teisteski poliitilistes küsimustes.
Teadmatus ei ole vabadus
Pensioniks kogumise kohustus lõpetati 2021. aastal mitme suure vale toel.
Kriitikat ignoreeriti kuni rahandusministri eepilise avalduseni „Eksperdid võivad rääkida, aga meie oleme otsustanud“, mis kõlas kõrgetasemelisel konverentsil.
Otsustatud oli, et raha pensionifondis põleb, mis pole tõsi; et pensioniraha nooruses kättesaamine paneb naised sünnitama, mis on vale; et ainult esimese sambaga saab suurema pensioni ning et säästude ärakulutamine toetab majandust.
Ei riikidevahelised ega riigisisesed võrdlused kinnita väidetud seost tarbimise ja sündimuse vahel. Täiesti lihtsameelne on ka säästmise vastu püstitatud tees, et kapitaliturgudelt ei saa teenida suuremat tootlust kui palkade või majanduse kasv. Sellel pole alust ei teoorias ega statistikas.
Samasse kategooriasse kuulub sama autorite kollektiivi väide, et ainult esimene sammas tagab suurema pensioni.
Viimati pakuti riigikogus välja arvutus, mille järgi oleks ainult esimesest sambast saadav pension 20% suurem.
See näitas pensionisüsteemi puudulikku tundmist, sest pool esimese samba pensionist ei sõltu makstud sotsiaalmaksust.
Eelkõige eirab selline arvutus teist sammast, suuremat kogusissemakset pensionisüsteemi, investeeringute tootlust ja demograafilist olukorda, kus iga pensioniealise kohta jääb järjest vähem inimesi, kes tema pensioni rahastamiseks makse maksavad.
Naiivne on ka lootus, et perepoliitika hakkab kiiresti täiendavat maksutulu tootma.
Isegi kõige tõhusamal, töö- ja pereelu ühildamist toetaval kujul ei suuda perepoliitika rahaliselt korvata eluea pikenemist ja rahvastiku vananemist. Vastupidi, see seob maksutulu terveks põlvkonnaks, isegi kui sündimust õnnestub suurendada.
Kogumispensioni vastaste retsept on aga olnud koguni emade tööturult eemal hoidmine. Madalama tööhõive tagajärjel suurenevad eelarvekulud ning vähenevad majandusaktiivsus ja elatustase. Seda, et pensionisamba avamine pole iibepoliitika, kinnitas juba sellele järgnenud aasta.
Pärast kogumiskohustuse kaotamist langes sündimuskordaja paraku enam kui 1,6-lt 1,4-le ning on raha vabaks saamise tingimustes jätkanud kiiret langust 1,1-ni.
Vabatahtliku säästmise ebapiisavust näitab ka suure osa inimeste vähene huvi pikaajalise kogumise vastu.
Eluea pikenemise ja sündimuse vähenemise tingimustes alahindavad inimesed paraku oma tulevasi vajadusi. Teadmatus ei ole siin vabadus. Teisest sambast välja võetud raha läks tuleviku seisukohalt raisku jooksva tarbimise ja inflatsiooni tõttu.
Tagajärjeks on vastuvõetamatu heaolu langus pensionile jäädes, aga ka ühiskonna jaoks talumatu ebavõrdsus võrreldes palgasaajatega.
Kuigi riigikogus lubatakse juba pärast valimisi teise samba sissemaksed taas lõpetada, loodan siiski, et see oleks poole miljoni sambaomanikust valija huvide nii ilmne kahjustamine, et kellelgi jätkub oidu seda takistada.
Pensionisamba lõhkumine kahjustas ka Eesti majandust
Need pole ainsad samast köögist tulnud õnnetused.
Ka selle viimane leid, nagu poleks pensionisamba lõhkumine tekitanud probleeme ettevõtete rahastamisel (Raul Eamets, Delfi, 11.08), on sama tendentslik kui varasemad väited demograafia, tootluse ja rahamassi suurenemise makromajanduslike mõjude kohta.
Isegi autori enda tööandja Bigbank on pensionifondidest raha saanud.
Eesti majandusse on jäänud investeerimata potentsiaalselt miljardeid eurosid. Kuuldavasti tuli see pensionisamba lõhkumise idee autoritele veel tänavugi üllatusena, ehkki selle eest hoiatati korduvalt.
Veel nädal tagasi oli mul riigikogus võimalik veenduda, et nad usuvad endiselt pensionisamba lõhkumise olevat fondide tootlust suurendanud.
Tegelikult on vastupidi. Ebakindlus on pikaajalist investeerimist hoopis takistanud ja põhjus on lihtne. Raha, mida tuleb võimalike lahkujate jaoks valmis hoida, ei saa paigutada pikaajalistesse ja suure tootluspotentsiaaliga investeeringutesse.
Eesti investeeringud kipuvad pensionifondide jaoks olema just sellised pikaajalised, kuid väiksema likviidsusega paigutused. Nende osakaal on seetõttu langenud 2021. aasta 22%-lt 9%-le.
Fondivalitsejad peavad olema valmis sambaomanike tujudeks, mitte pensionieaks. Ometi on pensionifondid oma olemuselt just pikaajaline ja kannatlik kapital, mida Eesti majandus väga vajab.
Pensionifondid investeerivad nii tavapärastesse Eesti ettevõtetesse kui ka iduettevõtetesse ning on olulised ankurinvestorid väliskapitali kaasamisel.
Euroopa investeerimisfond ning Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupank investeerivad Eestis alternatiivsete varaklasside fondidesse ainult koos sellise erakapitaliga. Nende investeeringute võimendav mõju võib ulatuda kümnekordseks.
Ühest küljest on loomulik, et pensionifondid hajutavad riske välisturgudele investeerides. Teisalt on Eesti majandus jäänud ebaloomulikult unarusse, sest poliitikud on kohelnud teist sammast kui ajutist hoiust, eelarvetulu allikat ja enda lüpsilehma.
Laiemalt on Euroopa kapitaliturud USA-ga konkureerimiseks liiga pangalaenukesksed.
Ühe märkimisväärse eelisena toovad eksperdid esile asjaolu, et USA-s on fondipensionide varade suhe SKP-sse kolm korda suurem. USA-l on olnud nii soodsam demograafiline olukord, rohkem aega kui ka tugevam investeerimiskultuur. Eestis jääb meil sellest kõigest puudu.
Pensionisamba vabatahtlikuks muutmine oli halb eeskuju ka Leedule.
Sealgi tõi pensionifondidest lahkumine riigile lühiajaliselt täiendavat maksutulu, tarbimisbuumi ja inflatsiooni, kuid majanduse tootlikkusele polnud sellest mingit kasu.
Teine sammas pole olnud vigadeta, kuid neist on õpitud
Vaatamata rahvusvaheliste ekspertide soovitustele olime sajandi alguses pensionisüsteemi kujundades kogenematud.
Ka investeerimiskeskkond oli toona täiesti teistsugune ning praegused probleemid ei olnud veel ilmsed.
Intressitootlusest näis piisavat ja 3% haldustasu tundus jõukohane. Tootlust piiras aga algusaastatel fondide väike maht ning nii sügavat majanduskriisi ei osatud ette näha.
Praeguseks oleme haldustasud vähendanud 3%-lt keskmiselt 0,5%-le.
Oleme üle elanud nullintresside aastad ning loobunud liigsest konservatiivsusest nii riiklike piirangute kui ka fondivalitsejate endi investeerimisotsuste puhul.
Piiranguid on märkimisväärselt vähendatud ja tootlused on tublisti paranenud.
Paraku said selle ühiskondliku õppetunni eest kõige valusamalt maksta inimesed, kes jätsid ise fondi valimata.
Nemad loositi kõige väiksema riskiga fondidesse, mille reaaltootlus muutus intresside languse tõttu negatiivseks.
Nüüd suunatakse noored, kes ise fondi ei vali, vaikimisi suurema aktsiaosakaalu ja väiksemate haldustasudega fondi.
Värske muudatuse järgi ei pea inimene erakorralise rahavajaduse korral enam kogu teist sammast tühjaks tegema, vaid saab välja võtta ka osa rahast.
Sissemaksete peatamisel ei rakendu enam nende taastamisele ooteaega.
Samuti saab nüüd parandamatu haiguse ja töövõimetuse korral raha maksuvabalt kätte.