Olen abipolitseiniku väljaõppe läbinud ja vormi selga pannud. Seetõttu tean, et patrulli minnes ei ole abipolitseinik lihtsalt kaasasõitja. Kui tuleb väljakutse, ei küsi joobes kakleja, agressiivne inimene või liiklusrikkuja, kas tema ees seisab kutseline politseinik või vabatahtlik.
Samas on abipolitseiniku võimalused seni olnud kohati väiksemad, kui tema väljaõpe ja tegelik roll eeldaksid. Inimeste abistamine on jäänud seadusandlikest raamidest teatud olukordades välja. Uus abipolitseiniku seadus toob muutuse.
Eestis on üle 1300 abipolitseiniku, kes panustavad politseitöösse aastas üle 160 000 tunni. See on tohutu vabatahtlik panus Eesti siseturvalisusse, kuid potentsiaali on tunduvalt enamaks.
Meie põhimõte peab olema lihtne: kui inimene on valmis oma vabast ajast riigi turvalisusse panustama, peame talle andma korraliku väljaõppe ning võimaluse omandatud teadmisi ka päriselt kasutada.
Uue seadusega muutub abipolitseinike väljaõpe süsteemsemaks ja astmeliseks. Tekivad paremad võimalused spetsialiseerumiseks ning abipolitseinikke saab senisest enam kaasata näiteks piirivalvesse, migratsioonijärelevalvesse ja teistesse politsei ülesannetesse, mis ei eelda füüsilisi kokkupuuteid korrarikkumistega. Saame paremini ära kasutada struktuuriväliste spetsialistide kompetentsi turvalisema ühiskonna loomisel ning suurendada ennetustegevuse mahtu.
Mida parem väljaõpe, seda suurem võib tulevikus olla vastutus. See ei tähenda, et abipolitseinikust peaks saama politseinik. Samas peab suuremate õigustega alati kaasnema suurem vastutus. Politsei kasutab riigi nimel jõudu ja vajadusel piirab inimeste õigusi. Seda ei saa anda kellelegi lihtsalt hea tahte eest. Seetõttu seame suuremad pädevused seosesse väljaõppe, kogemuse ja kontrolliga. Õigused tekivad üksnes väljaõppe ning atesteerimisega.
Kriisis muutub vabatahtlike roll veel olulisemaks
Eesti on väike riik. Meil pole võimalik hoida palgal lõputul hulgal politseinikke, päästjaid ja teisi ametnikke juhuks, kui ühel päeval saabub suur kriis või vajame lühemal perioodil oluliselt rohkem ressurssi. Meie tugevuseks on inimesed, kes on valmis vajadusel oma igapäevatöö kõrvalt riigile appi tulema.
Sama loogika toimib Kaitseliidus, vabatahtlikus päästes ja merepäästes. Abipolitseinikud on osa samast Eesti tugevusest. Ja kõik neist ei pea tingimata istuma patrullautos. Üks abipolitseinik võib olla igapäevaelus IT-spetsialist, teine jurist, kolmas droonipiloot, neljas kommunikatsiooniekspert. Kriisiolukorras on need oskused politseile vähemalt sama väärtuslikud kui veel üks inimene patrullautos.
Riigi ülesanne on selline võimekus üles leida, inimesed välja õpetada ja luua süsteem, kus neid oskusi saab vajadusel kiiresti kasutada. Kodanikul tekib võimalus panustada oma riigi hoidmisse kompetentsi piires.
Me ei mööda Eesti turvalisust ainult politseinike arvuga. Seda mõõdetakse ka sellega, kui palju on meie ühiskonnas väljaõppinud inimesi, kes teavad, mida kriitilisel hetkel teha, ning on valmis teiste turvalisuse nimel ise appi tulema.
Abipolitseinik ei asenda politseinikku. Aga hästi väljaõppinud abipolitseinik võib olla just see inimene, keda ühel kriitilisel hetkel kõige rohkem vaja on.