Kuidas vähendada riigieelarve puudujääki? Kogu retoorika opositsiooni poolelt on sellel teemal reaalsusest väga tugevalt irdunud, kuid väga oleks vaja vastata, milline see teistsugune plaan oleks.
Kuigi Isamaa juht Reinsalu alles plaanib plaani planeerimist, on mõned opositsioonis juba pakkunud hulgaliselt ideid kuidas eelarveprobleeme peaks lahendama. Sealjuures Reinsalu ise. Ei hakka väitma, et kõik pakutu on kõlbmatu, kuid enamasti panevad kavatsused küll kulmu kergitama ning küsima, kas matemaatikat tuntakse ja majandusprotsessidest ikka aru saadakse.
Mida täpsemalt pakutakse eelarvepuudujäägi vähendamiseks?
Alustuseks „alandame makse ja suurendame toetusi“ kast, kust vaataks esimest poolt, kuigi ka teine pool on ootuspäraselt uljas.
Automaksu kaotamine. 2027. aasta eelarves prognoositakse eelarvesse 87 miljonit mootorisõiduki iga-aastasest maksust ja 82 miljonit registreerimistasust, kokku seega 169 miljonit eurot tulu riigieelarvele. Sellele tulule tõmbab opositsioon risti peale ja suurendab sellega puudujääki.
Kütuseaktsiiside langetamine. Oleneb sellest, kui palju ja kuidas seda teha, kuid viia bensiini- ja diisliaktsiisid Euroopa Liidu miinimumtasemele, kaotaks riigieelarve umbes 210 miljonit eurot maksutulu. Puudujääk suureneks järsult.
Toiduainete käibemaksu alandamine. Riigieelarve tulukaotus sõltub sellest, millistele toidukaupadele seda rakendada ja millisele tasemele uus maksumäär viia. Kui 9% maksumäära rakendada suurema osa toidukaupade puhul, nagu ootusi on kruvitud, võib eelarveline tulukaotus olla kuni 400 miljonit eurot. Kui maksulangetust teha märksa kitsamalt, õnnestub ehk piirduda 100 miljoni eurose tulukaotusega.
Iseasi on muidugi, kas kauplustes hinnad ikkagi samaväärselt ja püsivalt langeksid. Teiste riikide kogemus viitab, et mitte.
Nii, et kolm kõige populaarsemat maksude alandamise ja kaotamise lubadust suurendavad 2027. aasta eelarve puudujääki vaat et 800 miljonit eurot.
Kärpeideed on enamasti õhust võetud
Mitu aastat on räägitud sellest, kuidas riik peab kärpima küll 300 miljonit, küll 350 miljonit, kuid kuidas täpselt, see on jäetud enda teada või – nagu ka praegu – tehakse poppe aga rumalaid ettepanekuid.
Kõige populaarsem on soov vähendada ametnike arvu. Kärpesumma, mis sel viisil loodetakse saada, varieerub 150 miljonist 350 miljonini. Kas see on aga realiseeritav ja mis on selle tagajärjed?
Eesti riigis on avalikus teenistuses tööl keskvalitsuse asutustes 22,6 tuhat inimest (2025. aasta andmed), sealjuures on nende arv vähenemas. Nende töötajate keskmine palk kuus on umbes 2700 eurot, mis tähendab, et keskmine töötaja aastane palgakulu koos sotsiaalmaksudega on pisut enam kui 43 tuhat eurot ning kogukulu oli üle 985 miljoni euro.
Kui nüüd aga teha 150 miljoni eurone kärbe, siis see tähendab, et 15% töötajaist tuleb kohe lahti lasta. Võib tunduda vahva ja õige tegu, ainult et nende ametnike hulka, kes tuleb lahti lasta, kuuluvad sel juhul kindlasti ka kohtunikud, politseinikud, päästjad, diplomaadid, kaitseväelased jne. Selliseid töötajaid on peaaegu 10,5 tuhat ehk ligi pooled.
Kui neid püüda säästa, peaks mujal kärpima palju jõulisemalt, nii kolmandiku jagu. Ma väga loodan, et mitte ükski poliitik ei nõua, ei virise ega kurda seejärel, et asjad liiguvad aeglaselt, otsuseid ei tehta, järelevalve on kehv ning tehtud töö on kehva kvaliteediga.
Isamaa tegi ettepaneku võtta kõrghariduselt ära 200 miljonit eurot. Selle peale ei oska ei nutta ega naerda.
Sel ja lähiaastail lõpetab gümnaasiumi tavapäraselt arvukam põlvkond noori, mis tähendab, et on väga hea võimalus hoopiski suurendada vastuvõttu, et meil oleks 5–10 aasta pärast olemas rohkem õpetajaid, insenere, arste ja teisi kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, kellest on juba praegu väga terav puudus.
Reinsalu lubas, et tema paneb kinni kliimaministeeriumi. Tõsi, selle ministeeriumi eelarve on väga suur, järgmiseks aastaks planeeritult üle miljardi. Kuid sellest ligi pool ehk 466 miljonit on Euroopa Liidu eelarvest tulevad vahendid (eelarveliselt tasakaalule nullmõjuga), seal tegeletakse nii teede ehituse ja hooldusega (lisaks Rail Balticule), hoonete, energeetika, veemajanduse, transpordi ning loodushoiuga. Mitte ühtegi neist valdkondadest ei kaota see, kui keegi ministeeriumile uue nime paneb.
Kärpeettepanekud on läbi mõtlemata ja deklaratiivsed ning võivad praktikas tuua kaasa väga halbu tagajärgi. Lihtne on valitsuselt nõuda, kuid enda ideid ju pole.
Eesti riik ongi väga õhuke ning kokkuhoidu saab valdavalt ikkagi seniste kasvutempode vähendamisest või ka asjade hoopis teisiti tegemisest ehk reformimisest, mis tihtipeale tähendab senistest käitumistavadest ja -viisidest loobumist ning pole seetõttu populaarsed.
Tulude kasvatamise ideed pole ka realistlikud
Siit ongi loogiline minna tulude poolele, sest loomulikult saab eelarvepuudujääki vähendada ka tulusid suurendades. Millised on ideed?
Keskerakonna suur idee on pangamaks, sellest pidavat olema võimalik saada koguni pool miljardit eurot aastas. Kuidas see kalkulatsioon on tehtud, jääb saladuseks, kuid ilmselgelt ei mõista kalkuleerijad majandusest ja põhiseadusest mõhkugi.
Praegu maksavad pangad teenitud kasumilt 18% tulumaksu ning kui otsustavad maksta dividende, siis lisaks 4% ehk veel juurde erinevus 22% tulumaksu tavamäärast.
Keskerakonna idee on maksustada teenitud kasumit pangamaksuga ning kui siis pank otsustab veel dividende maksta, ka neid. Ehk siis plaan on ühte ja sama asja ehk kasumit maksustada kolm korda. Kokkuvõttes võib maksumäär sealjuures praegusega võrreldes kahe-kolmekordistuda.
Mis selle tagajärg oleks? Ilmselt mõned pangad lõpetavad tegevuse, eriti valusa löögi saavad aga just kohalikul kapitalil põhinevad ja kasvufaasis olevad pangad. Konkurents panganduses langeb. See aga tähendab, et intressid ja teenustasud tõusevad ehk kodulaenud ja investeeringud muutuvad kallimaks ning suur hulk neist jääb tegemata.
Sellel on loomulikult kahjulik mõju majandusseisule ja -arengule. Ei saa välistada, et seejärel, kui tulu ei tulegi ootuspärane, otsustatakse hakata maksustama veel teisi kellegi arvates liigselt suuri kasumeid, näiteks energeetikas või IT-valdkonnas.
Astmeline tulumaks. Seda fännavad nii Isamaa, Keskerakond kui ka sotsid, esimesed muidugi väärakal ehk maksuküüru kujul, mida kirusid kõik, ka Isamaa ise omavahelistes vestlustes. Isamaa arvates saaks nii eelarvesse koguni 700 miljonit eurot tulu.
Muidugi on huvitav, et astmelise tulumaksu kehtestamine ei ole Isamaa/Reinsalu vaatenurgast maksutõus, aga eks sarnaseid loogika pimenurki on neil muidki (eespool mõnele juba osutatud).
Astmelise tulumaksu jutt vajab arvutusi, ja need muudavad kõik
Iseenesest on astmelisel tulumaksustamisel oma ideoloogiline taust ja põhjendus, aga see ei tähenda, et sellega peaks nõustuma. Nagu ikka, peitub saatan detailides.
700 miljoni euro suuruse täiendava maksutulu saamiseks, mida Isamaa lubab, peaks kõrgem maksuaste algama väga madalalt ja olema baasmääraga võrreldes väga kõrge. Rahandusministeeriumi eelarvelabori kohaselt annab 32% maksumäär 2000-euroselt brutopalgalt umbes 300 miljonit eurot maksutulu. See tähendab, et alates 2000-eurosest palgast tuleks lubatud ja vajaliku tulu teenimiseks kehtestada täiendav maksumäär umbes 45%.
Põhimõtteliselt tähendab see seda, et mõne aasta pärast maksavad pooled Eesti töötajad oma palgalt 45% tulumaksu praeguse 22% asemel, sest kasvavad keskmine ja mediaanpalk. Pisutki mõtlev inimene saab aru, et selline maksuskeem ja -määr ei ole normaalne ega ühiskondlikult aktsepteeritav.
Kaughasartmängu maksumäära alandamise lõpetamine ja aeglane tõstmine varem kavandatud viisil on täiesti mõistlik ettepanek, kuid kahjuks ei anna see väga suurt maksutulu, aastas vaid mõned miljonid. Muidugi võib öelda, et parem kui mitte midagi.
Pensionisüsteemi täiendava lammutamise kahju oleks väga suur
Nüüd asjast, millest valjult eriti ei räägita, küll aga udukeelselt. See on plaan praegune pensionisüsteem lõplikult ära lõhkuda. Urmas Reinsalu ümmargune „vabatahtlik pensionikogumine jääb“ tähendab seda, et kohustuslik ehk teine sammas kaob, sest riik ei anna Isamaa plaani kohaselt enam oma panust kogujate teise sambasse. Suure tõenäosusega kaoksid ka pensionikogumist soodustavad maksuerisused.
Sel aastal suunab riik enda poolt inimeste teise sambasse üle 350 miljoni euro, järgmisel aastal prognoositavalt ligi 390 miljonit eurot. Pensionikogumisega seotud soodustused on umbes 80 miljonit eurot. Kokku seega potentsiaalselt üle 450 miljoni euro kulukärbet – see vastaks umbkaudu Reinsalu lubatud 1%-sele kärpele SKP suhtes.
Kuid see tähendaks ka tulevikus väga sügavat pensionivaesust, et mitte öelda pensionisüsteemi kollapsit, rääkimata negatiivsetest mõjudest investeerimiskeskkonnale kohe praegu ja tulevikus.
Jääb loota, et ehk mõistus tuleb siiski koju ning eelkirjeldatud halvad tulumeetmed jäävad ajutisteks uitmõteteks.
Ja veel ühest leivanumbrist: majanduskasvust, mis puudujäägi likvideerib.
Majanduse „kasvule pööraminegi“ on fiktsioon
Esiteks. Fakte eitades püütakse meile kõigile selgeks teha, et Eesti majandus on endiselt languses (ei ole, juba kolmas aasta majandus kasvab) ja vajab seetõttu „kasvule pööramist“. Eestis on praegu tegelikult üks Euroopa kiiremaid majanduskasve – keskmisest lausa kaks korda kiirem – ning see on majanduse kasvupotentsiaalile väga lähedane tempo.
Tühitähenduse ja suurelise „loovenergia“ asemel tuleb hoopiski väga kõvasti pingutada majanduse potentsiaalse kasvu tõstmise nimel. Selleks peavad majanduses paljud asjad väga põhimõtteliselt muutuma.
Tuleb leida kõvasti rohkem töötajaid, just neid kvalifitseeritud. Neid ei ole kiiresti väga juurde võtta, eriti kui kõrghariduselt raha ära võtta.
Tuleb toota hoopis kallimaid ja kõrgema lisandväärtusega ehk suuremaid kasumeid (ja palku) võimaldavaid kaupu.
Kui ettevõtjad on välja mõelnud, mis need kaubad võiksid olla ja kuhu neid müüa, tuleb asuda investeerima.
Ning hoopis teistsugusesse tehnoloogiasse ja tootmisprotsessidesse, kiiresti, kaasates palju võõrkapitali ja võttes sealjuures pangast laenu. Seda võib-olla kallima intressiga, kui pangamaks peaks tulema?
Nii oleks võimalik jõuda tootlikkuse kasvuni, aga see ei saa toimuda aasta-kahega. Veelgi enam: seda ei saa riik käskida. Vähemalt kui ei ole tegemist just Venemaa-taolise diktatuuririigiga.
Teiseks. Potentsiaali oluliselt ületav majanduskasv tähendab alati ka tavapärasest oluliselt kõrgemat inflatsiooni, sest nõudlus töötajate, tootmispindade, seadmete-masinate ja muude tootmissisendite järele on kõvasti suurem pakkumisest. Tõenäoliselt on paljud unustanud, mis toimus Eesti majanduses enne 2008.–2009. aasta majanduskriisi: hinnatõus, kvaliteedi langus ja rohkelt lolli rahakasutust.
Kolmandaks. Suurem majanduskasv toob tõesti ka paremad maksutulud, aga mitte nii suured kui Reinsalu lubab, vaid ka suuremad riigipoolsed kulutused, mistõttu majanduskasvu efekt eelarvetasakaalule on napp. Kui just ei toimu väga olulist tootlikkuse nihet ehk tulukasvu inimese kohta ning samal ajal tagatakse riigi varade väga hea finantsjuhtimine.
Kokkuvõtteks
Reaalne elu pole kunagi nii lihtne, kui räägitakse kõlavalt lubajate poolt. Tegelikus elus ei muuda lihtsad lahendused parimal juhul midagi ja halvemal juhul viivad olemasolevast veel suuremate jamadeni. Väga lihtne on öelda, mis on valesti, hoopis keerulisem, mida tuleks teisiti teha. Paljud ei saagi viimasega mitte kunagi hakkama.
Avalikkuse roll ja valija kohustus demokraatlikus ühiskonnas on esitada nõudlikke küsimusi ja mitte lasta end lollitada. Ei tasu unustada, et kuigi mingi asi ei meeldi, ei tähenda see, et selle asja saab lihtsalt olematuks mõelda.