Et õpetajad saavad palka vastavalt oma oskustele ja panusele, on õige, kuid praegune palgaastmestik ja õpetaja karjäärimudel pole siiski üks ja seesama asi, kirjutab endine haridusminister ja Tartu Ülikooli haridusteaduskonna doktorant Liina Kersna.
Üks Eesti haridussüsteemi tugevusi on autonoomia. Õpetaja saab ise valida, kuidas ta oma õpilased õppekavas seatud eesmärkideni viib. Riik ütleb riiklikus õppekavas, milliste teadmiste ja oskusteni õpilased peaksid õppeastme lõpuks jõudma, kuid teekonna selleni valib kool koostöös õpetajaga. See on põhimõte, mis on muutnud meie koolivõrgu mitmekesiseks ja koolimeeskonnad tugevaks.
Samas, õpetajate palkade määramisel ei taju koolijuhid samaväärset otsustusvabadust. Värske TALISe uuringu põhjal tajuvad umbes pooled koolijuhid, et neil ei ole olulist vastutust õpetajate palkade üle otsustamisel. Kehtiv õpetajate karjäärimudel piirab koolijuhtide otsustusruumi veelgi.
Eelmise aasta lõpus riigikogus vastu võetud seadusemuudatus ütleb õpetajate karjäärimudeli kohta vaid paar lauset: õpetajatele omistatakse kutsestandardis kirjeldatud kompetentsidel põhinev karjääriaste, mis toetab nende kutseoskuste arendamist ja ametialase karjääri kujundamist.
Seadus avar, määrus kitsas
Karjääriastmete nimetused, palgakoefitsiendid ning karjääriastme omistamise tingimused kehtestab valitsus. Seega jätab seadus karjäärimudeli sisustamiseks suhteliselt avarad raamid, kuid valitsus on otsustanud vastava määruse koostada haridusleppes kokkulepitust lähtudes.
Kehtiv õpetajate karjäärimudel koosneb neljast astmest: alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja meisterõpetaja. Alustava õpetaja ja õpetaja palgakoefitsient on 1, vanemõpetajal 1,1 ja meisterõpetajal 1,3 õpetaja palga alammäärast. Vanemõpetaja karjääriastet saab õpetaja taotleda nii koolis moodustatud komisjonilt kui ka kutsesüsteemi kaudu, omandades vanemõpetaja kutse.
Kui seaduseelnõu menetluse ajal oli meil vaid 76 vanemõpetaja kutsega õpetajat, siis ministeeriumi prognooside järgi võiks 30 protsenti õpetajatest ehk üle 5200 õpetaja järgnevatel aastatel jõuda vanemõpetaja staatuseni. Seadusemuudatuse eel ja järel muutus nii vanem- kui ka meisterõpetaja kutse taotlemine varasemast oluliselt aktiivsemaks. Näiteks alates 2025. aastast tänaseni on antud üle 80 meisterõpetaja kutse, sarnases suurusjärgus ka vanemõpetaja kutseid. Võrdluseks, aastatel 2022 ja 2023 anti aastas alla kümne meisterõpetaja kutse.
Uus karjäärimudel on seega innustanud õpetajaid kõrgemat kutset taotlema, sest sellega kaasneb viieks aastaks kõrgem töötasu. Alustava õpetaja ja õpetaja miinimumpalk on uuel aastal 2030 eurot, vanemõpetajal 2230 ja meisterõpetajal 2639 eurot.
Karjäärimudel vs. palgaastmestik
Siin peitubki minu põhiline erimeelsus kehtiva mudeliga. Nõustun, et vanem- ja meisterõpetaja kutse saajatel peaks olema tavapärasest õpetaja miinimumpalgast kõrgem miinimum, kuid palgaastmestik ja õpetaja professionaalne karjäärimudel ei ole üks ja sama asi. Kui valitsuse eesmärk oli luua õpetajatele erinevad palgaastmed, oleks seda saanud teha ka kutsesüsteemi pinnalt.
Karjäärimudel peaks tähendama midagi enamat. See peaks looma õpetajale võimalused professionaalseks arenguks ning võimaldama koolil kujundada oma meeskonda lähtuvalt just selle kooli vajadustest. Meie koolid on väga erinevad ning seetõttu on erinevad ka nende vajadused. Koolijuhile peab jääma piisav otsustusvabadus oma meeskonna kujundamisel ja õpetajate panuse tasustamisel.
Haridusvaldkonnas on vähe teemasid, milles kõik oleksid ühel meelel. See, et meile on hädasti vaja õpetaja professionaalset arengut toetavat karjäärimudelit, on olnud üks neist vähestest. Aga kas me siis sellist õpetajate karjäärimudelit tahtsimegi?
Minu eelistus oleks olnud teistsugune mudel. Selline, milles olime minu haridusministriks oleku ajal õpetajate järelkasvu tegevuskava koostades valdkonnaga põhjalikult läbi rääkides kokku leppinud ja mille põhimõtted kajastuvad ka haridusvaldkonna arengukavas. Riik võiks sätestada, et igas koolis peab olema õpetajate karjäärimudel, kuid selle, millises karjäärimudelis kool oma meeskonnaga kokku lepib, võiks jätta kooli otsustada.
Vaid viiendik tajub valmisolekut
Selleks on ka väga praktiline põhjus. Meie koolid ja õpetajad peavad tänapäeval hakkama saama nii keeleliselt, kultuuriliselt kui ka õpivajadustelt aina mitmekesisema klassiruumiga, mida kinnitas ka viimane TALISe uuring. Samas tunneb vaid viiendik õpetajatest, et neil on piisav ettevalmistus mitmekultuurilises ja -keelses keskkonnas õpetamiseks.
Seetõttu on ülimalt oluline toetada õpetajaid erinevate spetsiifiliste pedagoogiliste oskuste arendamisel ning luua koolis võimalused nende oskuste jagamiseks. Näiteks võiks õpetajate meeskonnas olla inimesi, kellel on sügavamad teadmised ja oskused lugemisraskustega või teise emakeelega õpilaste õpetamisel. Mõnes koolis võib olla suurem vajadus alustavate õpetajate mentorite, mõnes hariduslike erivajadustega õpilaste toetamise ekspertide, mõnes õppekavaarenduse või õpetajate koostöö eestvedajate järele.
Just selliseid võimalusi võiks pakkuda koolisisene horisontaalne karjäär. Õpetaja professionaalne areng ei pea tähendama klassiruumist juhtivale ametikohale liikumist. Karjäär võib tähendada ka järjest sügavama professionaalse kompetentsi kujunemist, suurema vastutuse võtmist ja kolleegide toetamist.
See on oluline ka seetõttu, et TALISe uuringu järgi teevad Eesti õpetajad põhjalikku sisulist koostööd pigem harva. Üldiselt püütakse hakkama saada omapäi. Aga see ei peaks nii olema. Kui õpetaja jääb oma muredega üksi – ja neid muresid on palju –, võib suureneda nii läbipõlemise kui ka ametist lahkumise risk. Me teame, et lausa 45,5 protsenti õpetajatest kaalub lähiaastatel ametist lahkumist. Koolisisene karjäärimudel võiks luua võimalusi horisontaalseks professionaalseks arenguks ja samal ajal toetada õpetajate sisulist koostööd.
Mudeli kujundamine vajab usaldust
Loomulikult peab riik omalt poolt tagama selleks vajalikud vahendid. Õpetajate palga diferentseerimise fond tõusis sel aastal 22 protsendile ja järgmisel aastal 23 protsendile. Aastaks 2028 peaks õpetajate palga diferentseerimise fond jõudma 24 protsendini. Ideaalis võiks see moodustada 25 protsenti õpetajate palgafondist.
Riigi ülesanne peaks olema seada karjäärimudelile selged üldised raamid ja tagada selle rakendamiseks piisavad vahendid. Koolijuhi ja koolimeeskonna otsustada võiks aga jääda, milliseid professionaalseid rolle nende kool kõige enam vajab ning kuidas õpetajate suuremat vastutust ja professionaalset panust tunnustada.
Eesti hariduse tugevus on aastakümneid olnud usaldus koolide, koolijuhtide ja õpetajate professionaalsuse vastu. Seda põhimõtet tasub hoida ka õpetajate karjäärimudeli kujundamisel. Kui anname koolijuhile vastutuse oma kooli tulemuste, õpetajate professionaalse arengu ja tugeva meeskonna kujundamise eest, peame andma talle ka võimaluse otsustada, kuidas oma meeskonna arengut toetada ja selle liikmete panust tunnustada.
Vastutusega peab kaasas käima ka otsustusvabadus.