Riigieelarve puhul on alati lihtsam kritiseerida kui tunnustada. Alati leidub valdkondi, kuhu võiks anda rohkem raha, ja alati on häid mõtteid, mille elluviimiseks võiks riik veel kümneid või sadu miljoneid eurosid leida. Raha ei ole aga kunagi piiramatult ning lõpuks tähendab vastutustundlik riigijuhtimine valikute tegemist.
Seetõttu tahan sel korral alustada hoopis valitsuse tunnustamisest. Aasta enne riigikogu valimisi on otsus vähendada eelarvedefitsiiti poliitiliselt julge samm. Palju lihtsam oleks suurendada kulusid, anda uusi lubadusi ning jätta arve järgmistele valitsustele ja tulevastele põlvkondadele.
Järgmise aasta riigieelarve puhul on valitud teine tee. Veel suvel prognoositi järgmise aasta eelarve puudujäägiks 4,4 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), varasem prognoos oli koguni 4,9 protsenti. Valitsuse otsustega viiakse puudujääk 4 protsendini SKT-st. Selle saavutamiseks tuli kulusid täiendavalt koomale tõmmata ligikaudu 250 miljoni euro võrra. Samal ajal jätkub aastateks 2025–2027 kokkulepitud 10-protsendiline riigi kulude kärpimine.
Seda kõike tehakse olukorras, kus julgeolek nõuab erakordselt suuri kulutusi. Kaitsekulud jäävad ka 2027. aastal kõrgemaks kui 5 protsenti SKT-st. Ainuüksi õhu- ja raketikaitsesse, süvalöögivõimesse, kaudtulle, tankitõrjesse ja laskemoonavarudesse suunatakse järgmisel aastal 632 miljonit eurot ning droonivõime arendamisse veel 100 miljonit. Ukraina sõjalist toetamist jätkame mahus 0,25 protsenti SKT-st.
Teine oluline suund on maksukoormuse vähenemine. Valitsuse eelarveinfo järgi kahaneb maksukoormus võrdlusbaasilt 36,2 protsenti SKT-st 35,2 protsendini. See on kahe aastaga 1 protsendipunkti võrra vähem. Võrdluseks: viimaste OECD võrreldavate andmete järgi oli maksude osakaal SKT-st Soomes 42,2 ja Rootsis 41,4 protsenti.
Juba selle aasta algusest taastasime ühetaolise maksusüsteemi, mille tulemusel jäi inimestele suurusjärgus 780 miljonit eurot rohkem nende endi teenitud raha kätte. Keskmist palka teeniv inimene võitis ühe kuupalga aastas lisaks.
Minu arvates on sellel oluline põhimõtteline tähendus. Kõike ei pea tegema riik. Mida rohkem raha jääb inimestele kätte, seda rohkem saavad nad ise otsustada, mida enda teenitud rahaga teha: kas tarbida, säästa, investeerida, toetada oma lapsi või parandada pere elujärge.
See on oluline ka majandusele. Inimeste suurem kasutatav tulu jõuab suuresti tagasi ettevõtlusse ja sisetarbimisse ning annab ettevõtetele põhjust investeerida ja uusi töökohti luua.
Eelarve tasakaalu parandamine ei tähenda samal ajal seda, et riik tõmbaks kõik investeeringud kokku. 2027. aasta riigieelarve maht on 21,3 miljardit eurot ning investeeringuteks kavandatakse ligikaudu 1,2 miljardit eurot. Rail Balticu ehituseks on ette nähtud ligi 445 miljonit ja riigimaanteede korrashoiuks ja arendamiseks umbes 274 miljonit eurot.
Investeerida tuleb ka inimestesse. Keskmine pension kasvab prognoosi järgi järgmisel aastal 5,1 protsenti ning 44-aastase staažiga inimese keskmine brutopension jõuab eeldatavasti 904 euroni kuus. Pensionideks on eelarves kokku 3,57 miljardit eurot.
Kasvavad ka õpetajate, politseinike, päästjate ja kultuuritöötajate palgafond. Õpetajate palgafond suureneb 3,9 protsenti, õpetaja töötasu alammäär tõuseb 2030 euroni ja arvestuslik keskmine palk 2497 euroni.
Samuti ei tohi Eesti maha jääda tehnoloogilises arengus. Tehisaru ja uute tehnoloogiate kasutamine peab aitama suurendada nii ettevõtete kui ka avaliku sektori tootlikkust. See on väikese riigi jaoks eriti oluline – meil lihtsalt ei ole tulevikus piisavalt inimesi, et kõiki asju vanaviisi edasi teha.
Loomulikult võib ka selle eelarve puhul koostada pika nimekirja kõigest sellest, mille tarvis võiks rohkem raha anda. Seda nimekirja võiks ilmselt koostada iga minister, linnapea, ettevõtja ja pere.
Aga riigieelarve ei ole soovide nimekiri. Iga euro, mille riik välja annab, tuleb kõigepealt kelleltki maksudena koguda või laenata. Ja laenatud raha koos intressidega tuleb ühel päeval tagasi maksta.
Just seepärast pean õigeks, et ajal, mil Eesti panustab oma julgeolekusse rohkem kui kunagi varem, on valitsus otsustanud hakata eelarvepuudujääki vähendama.
See pole lihtne. Eriti aasta enne valimisi. Aga vastutustundlik poliitika ei tähendagi ainult populaarsete otsuste tegemist. Vahel tuleb teha otsuseid, mille tulemus ei paista välja homme, kuid mis annavad Eestile tugevama aluse viie või kümne aasta pärast.
2027. aasta eelarve puhul on minu jaoks oluline just tasakaal: kaitsekulud püsivad suuremad kui 5 protsenti SKT-st, eelarvedefitsiit väheneb 4 ja maksukoormus 35,2 protsendini, pensionid kasvavad 5,1 protsenti ning samal ajal jätkuvad investeeringud majandusse, taristusse ja inimestesse.
Sõda meie kõrval ei ole lõppenud ja ebakindlus maailmas ei ole kadunud. Me ei saa seda muuta. Küll aga saame otsustada, kuidas Eesti selles olukorras edasi liigub.
Minu arvates on õige mitte seisma jääda, vaid teha valikuid, hoida riigi rahandus kontrolli all, tugevdada julgeolekut ning jätta inimestele rohkem nende endi teenitud raha. Nii ehitatakse tugevamat Eestit ka keerulisel ajal.