Kliimakindla majanduse seadus on jõudnud ringiga tagasi kohta, kust oleme korra juba läbi läinud: nõutakse valdkondlike eesmärkide kehtestamist. See ootus tahab aga ajas minna tagasi. Euroopa järgmise perioodi kliimapoliitika seab vaid majanduseülese eesmärgi ja Eestilgi ei ole mõtet nõuda endale auruvedurit ajal, mil teised sõidavad juba kiirrongidega.
Kliimapoliitikas on oluline liikuda õiges suunas ja piisava tempoga. Sama oluline on aga teha seda nii, et me ei pigista majandust kinni ega muuda kliimapoliitikat ettevõtjate ja inimeste jaoks hirmu allikaks. Hea kliimapoliitika peab andma kindluse, kuhu liigume, ning looma motivatsiooni investeerida ja muutustega kaasa tulla. See ei peaks püüdma 25 aastaks ette kirjutada, kuidas iga majandussektor täpselt selle teekonna läbima peab.
Sotsiaaldemokraadid ütlevad, et kliimaseaduses peavad vältimatult olema sektorite heite vähendamise eesmärgid. See eeldab, et riik suudab piisava kindlusega ette öelda, milline tehnoloogia, investeering, ärimudel või ühiskondlik kokkulepe on 2035. või 2040. aastal igas valdkonnas parim.
Tegelikkus on vastupidine. Tehnoloogiad arenevad kiiresti, energiajulgeoleku riskid muutuvad, turud liiguvad, ettevõtete investeerimisvõime erineb ning kliimariskid mõjutavad valdkondi ebaühtlaselt. Sellises maailmas ei tasu sektorite numbreid kivisse raiuda. Küll aga tuleb seada riigile selge siht ja jätta majandusele võimalus leida kõige mõistlikum tee selle täitmiseks.
Just seda teeb kliimakindla majanduse seadus. Selle mõte ei ole kehtestada majandusele jäik sektoripõhine käsulaud, vaid anda kogu riigile selge suund: vähendada järk-järgult sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest, tugevdada majanduse ja ühiskonna vastupanuvõimet kliimamuutustele ning luua eeldused puhtamaks, konkurentsivõimelisemaks ja strateegiliselt iseseisvamaks majanduseks.
Riigiülesed eesmärgid annavad kindla raami, kuid jätavad võimaluse valida ajas parimaid lahendusi. See on tänapäevane kliimapoliitika.
Euroopa Liidu aruteludes pärast 2030. aastat on selgelt näha sama suund. Põhjus on lihtne: liikmesriikide majandusstruktuur on erinev ning kõige kulutõhusamad heite vähendamise võimalused ei paikne igas riigis samades sektorites ega samal ajal. Ühes riigis võib suurim mõistlik hüpe tulla tööstuse elektrifitseerimisest, teises transpordist, kolmandas energiatootmisest või ringmajandusest. Kui eesmärk on päriselt heidet vähendada, peab riigil olema võimalus suunata pingutus sinna, kus mõju on kõige suurem.
Pikalt ette kirjutatud lahendused lähevad kalliks
Sektoripõhised eesmärgid seaduses kõlavad justkui kindlusena, aga need võivad osutuda majanduse piduriks. Kui seadus sunnib igat valdkonda liikuma täpselt ette kirjutatud trajektooril, võib riik lõpuks maksta kinni kallimaid lahendusi lihtsalt sellepärast, et need asuvad „õiges“ sektoris. Samal ajal võivad odavamad, kiiremad ja majandusele kasulikumad heite vähendamise võimalused jääda kasutamata, sest need ei mahu jäiga jaotuse loogikasse.
Kliimakindla majanduse seaduse juurde kuuluvad teekaardid ongi mõeldud selleks, et valdkondade areng ei jääks õhku rippuma. Energeetika, transport, põllumajandus, metsandus ja puittooted, tööstus ning teised valdkonnad vajavad konkreetseid tegevusi, mõõdikuid ja investeerimisloogikat. Kuid teekaartide tugevus on selles, et neid saab ajakohastada, täiendada ja kohandada vastavalt uutele teadmistele. Seadus annab sihi, teekaardid näitavad teed. Kui teeolud muutuvad, peab olema võimalik valida parem marsruut.
Me ei saa endale lubada poliitikat, mis lukustab investeeringud valesse kohta või sunnib ettevõtteid kandma ebamõistlikku koormust. Meie eesmärk peab olema vähendada heidet viisil, mis kasvatab samal ajal majanduse vastupidavust. Fossiilkütustest sõltuvuse vähendamine on julgeoleku, hinnastabiilsuse ja konkurentsivõime küsimus. Iga investeering puhtamasse energiasse, ressursitõhususse, ringmajandusse või kohalikku väärindamisse vähendab tulevikus haavatavust väliste hinnakõikumiste ja geopoliitiliste riskide suhtes.
Kliimakindla majanduse seaduse väärtuseks peabki olema pikaajalise raamistiku pakkumine. Ettevõtted vajavad kindlust, et riigi põhimõtteline suund ei muutu iga päevapoliitilise kakluse peale. Inimesed vajavad kindlust, et üleminek ei tähenda nende jaoks põhjendamatut koormust, vaid soojemaid kodusid, odavamat energiat, paremat elukeskkonda ja tugevamat majandust. Riik vajab raamistikku, millele tugineda Euroopa Liidu läbirääkimistel, investeeringute kavandamisel ja kliimariskidega kohanemisel.
Kui me nõuame, et kliimaseadus peab ilmtingimata sisaldama sektoritele eraldi heite vähendamise eesmärke, siis ajame segamini eesmärgi ja tööriista. Eesmärk on kliimakindel, konkurentsivõimeline ja vähem sõltuv Eesti majandus. Tööriistu peab olema mitu ning neid tuleb ajas muuta. Riigiülene eesmärk koos valdkondlike teekaartide, seire ja aruandlusega annab just selle paindlikkuse, mida tänapäevane kliimapoliitika vajab.
Auruvedur oli omal ajal tehnoloogiline ime. Aga kui maailm liigub edasi, ei ole mõistlik nõuda, et Eesti ehitaks selle uuesti valmis lihtsalt sellepärast, et see tundub tuttav. Kliimapoliitikas on sama lugu. Mineviku jäik sektoriloogika võib anda näilise kindluse, kuid tuleviku konkurentsivõime vajab paindlikku, andmepõhist ja majandust tugevdavat raamistikku. Just sellist raamistikku kliimakindla majanduse seadus pakub.