Kliimakindla majanduse seadus ei tohi sahtlisse jääda. Sõltuvus fossiilkütustest ja neid müüvatest diktatuuridest on kahjulik julgeolekule ja kallis meie majandusele. Kliimamuutuste kahjudest rääkimata.
Eile pidi riigikogu keskkonnakomisjon jätkama kliimakindla majanduse seaduse ettevalmistamist, kuid arutelud jäid ära, sest komisjoni selle nädala töökava ei saanud piisavat toetust. Sotsid, Isamaa, Keskerakond ja EKRE ei toetanud menetluskäigu jätkamist. Põhjuseks toodi vähene kaasamine ja vajadus rohkem arutada.
Kaasamine on vajalik, aga konkreetseid ettepanekuid opositsioon ei esitanud. Üldsõnaline soov „arutame veel“ ei ole tööplaan. Eriti juhul, kui komisjoni istungid jäetakse ära.
Keskkonnakomisjoni juunikuisel avalikul istungil väljendasid selle põhieesmärkidele toetust väga erinevate huvide esindajad – ettevõtlus- ja tööstusorganisatsioonidest keskkonnaühenduste ning noorteni. Kõigil olid seaduse üksikasjade suhtes oma soovid, kuid täielikku üksmeelt ei teki ühegi olulise seaduse puhul. Riigikogu ülesanne ongi erinevaid huve kaaluda ja lõpuks otsustada.
Oleks kummaline, kui Eesti tuleviku jaoks niivõrd olulise seaduse vastuvõtmine takerduks just sotside vastuseisu või venitamise taha.
Sotsid on aidanud seadust paremaks teha
Sotsiaaldemokraadid ei ole olnud protsessis kõrvaltvaatajad. Nad osalesid seaduse loomises valitsuserakonnana ja esitasid opositsioonis eelnõule sisulisi muudatusettepanekuid. Mitmega on arvestatud ning juhtivmenetlejana olen teinud kolleeg Tiit Maraniga koostööd nende täiendamiseks.
Selle tulemusel on näiteks tugevdatud kliimanõukoja rolli, riigikogu järelevalvet kliimaeesmärkide täitmisel ning aruandlus- ja seiremehhanisme.
Kuna sisulised arutelud seaduse ümber on sotsidega olnud väga konstruktiivsed, olen väga pettunud praeguses mängurluses. Aruteludes on keskseks erimeelsuseks sektoripõhised kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid. Sotsiaaldemokraadid soovivad kirjutada need seadusesse ja peavad seda eelnõu toetamise eelduseks, koalitsioon on aga üksmeelel, et eesmärkideni saab jõuda ka lähtudes koostöös erasektoriga sündinud teekaartidest.
Veelgi enam, nüüd kui oleme parandanud seaduses aruandlus- ja seiremehhanisme, oleks meil igal aastal korralik ülevaade sellest, kuidas eesmärkide täitmine edeneb ning kas ja kui palju oleks tarvis lisameetmeid kasutusele võtta. Vastavaid ettepanekuid saaks valdkonna ministrile uute muudatuste järgi teha nii teadlastest koosnev kliimanõukoda kui riigikogu keskkonnakomisjon ning minister oleks kohustatud neile reageerima.
Praegune käik sotsidelt on poliittehnoloogiline, mitte sisuline. Eelnõu sahtlisse jätmine võimaldab neil vältida ebamugavat avalikku valikut: seaduse toetamine annaks valitsusele poliitilise punkti, seaduse mittetoetamist oleks aga kliimapoliitikast hoolivale valijale raske põhjendada.
Kindel eesmärk, paindlik teekond
Ma toetan ambitsioonikat kliimapoliitikat, aga ambitsioonist üksi ei piisa. Nendin seda kurvalt, kuna näen kliimakriisi päev-päevalt eskaleerumas. Samal ajal näen ka teisi kriise, millele tuleb reageerida ja mida peab arvesse võtma kliimapoliitikat tehes.
See tähendab, et peame ausalt hindama, milliste meetmete ja ajaraamiga on eesmärke võimalik saavutada ning milline on ühiskonna ja erinevate sektorite toetus nendele. Kliimapoliitika ja selle eesmärgid on olulised osad julgeoleku- ja majanduspoliitikast.
Meie naabrite kogemus näitab, miks ambitsioon ja paindlikkus peaksid käima koos. Soome eesmärk on saavutada kliimaneutraalsus 2035. ja Rootsi 2045. aastaks. Mõlemad riigid tunnistavad, et eesmärkide täitmine on osutunud keeruliseks ning peavad lähiaastatel oma kliimaseadusi korrigeerima.
Oluline on mainida, et mõlema riigi kliimaseadused on lühemad, kui meil kavandatav ning mõlema seadusi toetavad erasektoriga koostöös valminud teekaardid. Kui Soome ja Rootsi oleksid eelmisel kümnendil oma kliimaseadustesse kirjutanud detailse teekonna kliimaeesmärkideni jõudmiseks, oleks neil muutuvates oludes veel keerulisem nende eesmärkide poole liikuda.
Riigiülese heite vähendamise eesmärgi kasuks saab veel tuua näiteks Madalmaad, Iirimaa, Prantsusmaa, Portugali ja Hispaania, kus on kliimaseadustesse ühel või teisel moel nn sektoriprotsendid lisatud, aga see ei ole iseenesest sektorites taganud heite vähendamist. Saksamaa loobus oma kliimaseaduses 2024. aastal sektoripõhistest heite vähendamise eesmärkidest ning asendas selle riigiülesega.
Kui olud muutuvad ja eesmärke tuleb ümber hinnata, on muudetavatest tegevuskavadest, sektoritega koostöös valminud teekaartidest ja regulaarsest aruandlusest ning seirest väga palju praktilist kasu, sest need hoiavad muutustest olenemata püsti kogu seaduse selgroogu.
Eesti saab sellest õppida. Seaduses peab olema kindel riiklik siht, tugev järelevalve ja kohustus murekohtadele reageerida, kuid meetmeid peab saama muutuvate oludega kohandada.
Kui kirjutame end liiga jäigalt kinni ja peame hiljem seetõttu suure osa seadusest lahti võtma, järgneb tõenäoliselt ühiskondlik tagasilöök ning usaldus kogu kliimapoliitika kui sellise vastu väheneb veelgi. Meenutan, et Eurostati järgi on eestlased ELi kõige kliimaskeptilisem rahvas.
Ka Riigikogu on toetanud paindlikku lähenemist
Euroopa Liidu kliimapoliitika muutub samuti paindlikumaks. EL-i 2040. aasta netoheite vähendamise üldeesmärk on majanduseülene ning selles rõhutatakse konkurentsivõimet, energiajulgeolekut, taskukohasust ja puhta tööstuse arengut.
2024. aastal kinnitas riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon Eesti tingimusliku seisukoha EL-i 2040. aasta 90% kliimaeesmärgi kohta. Seisukohta lisati tingimused tehnoloogia kättesaadavuse, Eesti eripärade, rahastuse, majandusmõjude, 2032. aasta vahehindamise ja meetmete võimaliku kohandamise kohta.
Ning käesoleva aasta maikuus kinnitas ELAK konsensuslikult ja kooskõlas keskkonnakomisjoni arvamusega Eesti seisukohad EL-i 2030. aasta järgse kliimapoliitika kujundamise kohta. Otsuses toetati sõnaselgelt majandusülest lähenemist, ehk et netoheite vähendamise eesmärk kehtiks kogu majandusele, mitte igale sektorile eraldi.
Ehk siis – selle riigikogu koosseisu jooksul on EL-i kliimapoliitika oluliselt muutunud ning tõenäoliselt muutub ka tulevikus. Teadmatust on kogu maailmas omajagu ja kliimaeesmärkideni jõudmise protsess on dünaamiline.
Seega pole minu arvates Eesti kliimapoliitika raamistikus keskne küsimus protsendid, vaid kas seadus nõuab valitsuselt eesmärkide täitmise mõõtmist ja kõrvalekallete parandamist ning kui tihedalt tehakse koostööd erinevate huvigruppidega, et uute lahendusteni jõuda.
Kliimakindla majanduse seadus tuleb vastu võtta
Ei ole mõistlik eeldada, et praegune seadus lahendab kõiki probleeme. Aga kui riigikogu selle vastu võtab, saab iga järgnev koosseis seadust oluliselt paremaks muuta. Seaduse sahtlisse surumine jätaks Eesti sõltuvaks kolmandatest riikidest pärinevatest fossiilkütustest, mis on meile selge julgeolekuoht ning annaks hoogu EKRE, Keskereakonna ja Isamaa levitatavale kliimaskeptitsismile.
Kui praegune riigikogu koosseis jätab kliimakindla majanduse seaduse sahtlisse, peaks järgmine koosseis protsessi otsast peale alustama. Ning kuna keegi ei oska ette öelda, milliseks kujuneb järgmise riigikogu koosseis või millised prioriteedid on järgmisel valitsusel, siis on reaalne võimalus, et Eesti jääbki ilma kliimapoliitikat ja laiemalt majandust suunava raamseaduseta.
See tähendab, et töö kliimaeesmärkide ja puhta majanduseni jõudmiseks toimuks kaootiliselt ilma selge suuna ja kontrollita.
Minu üleskutse sotsiaaldemokraatidele on konstruktiivne: olge avatud kompromissile ja väljendage oma meelsust eelnõu osas komisjonis ning sealt edasi riigikogu saalis. Eelnõu sahtlisse jätmine seetõttu, et mõni erakond või huvigrupp ei saanud sajaprotsendiliselt oma tahtmist, on jabur.