Saksamaal Saksi-Anhalti liidumaal sai parempopulistlik ja -äärmuslik erakond ehk AfD ligi 44 protsenti häältest. See on erakonna ajaloo parim tulemus.
Eesti vaates teeb selle märkimisväärseks AfD üha avalikum Venemaa-sõbralikkus: soov vähendada Ukraina toetamist, lõpetada sanktsioonid ja taastada suhted Moskvaga. See pole pelgalt Saksamaa siseasi, see on hoiatus ka meile.
Eestis mõtleme Venemaa ohust rääkides praegu õigustatult droonidele, rakettidele ja laskemoonale. Aga Putin ei tule ainult droonidega. Kremli odavam ja sageli tõhusaim relv on lääne ühiskondade lõhestamine. Tekitada kahtlus, kas Ukrainat ikka tasub aidata. Kas NATO liitlasi saab usaldada. Kas sanktsioonid pole meile endale liiga kallid. Kas Venemaaga poleks lõpuks lihtsam jälle „normaalselt“ läbi saada.
Putin ei vaja Eestis Putini parteid
Venemaa huvide teenimiseks ei pea keegi Eestis Putinit kiitma. Piisab sellest, kui Ukraina toetamine muutub ebapopulaarseks ja usaldus meie liitlaste vastu väheneb. Mart Helme ütles juba 2022. aastal: „Me pole Venemaa poolt või Ukraina poolt, me oleme rahu poolt“. EKRE juhid pidid seejärel selgitama, et erakond siiski toetab Ukrainat.
EKREIKE valitsuse ajal rääkis siseminister Helme ka NATO võimalikust „plaan B-st“, justkui peaks Eesti arvestama, et kollektiivkaitse ei pruugi toimida. Hiljem seadsid Mart ja Martin Helme kahtluse alla USA presidendivalimiste aususe ja ründasid Joe Bidenit. President Kersti Kaljulaid kutsus seejärel kokku riigikaitse nõukogu.
Need ei ole süütud sõnamängud. Eesti julgeolek sõltub väga otseselt sellest, kas meie usaldame oma liitlasi ja nemad meid.
Samal ajal kui Euroopas koguvad toetust poliitikud, kes tahavad Moskvaga suhteid normaliseerida, kardavad venelased ise Putini järgmist sammu. New York Times kirjutas sel nädalal venelastest, kes valmistuvad võimalikuks uueks mobilisatsiooniks. Putin kinnitab, et seda ei tule, aga kõik ei usu teda. 2022. aasta kogemus on veel liiga värske.
Venemaal kardavad mehed, et Putin saadab nad sõtta. Lääne-Euroopas kogub samal ajal populaarsust mõte, et ehk võiks selle sama Putiniga jälle normaalselt äri ajada. Meie Eestis ei saa seda vastuolu unustada. Eesti on olnud Venemaa suhtes hästi vaktsineeritud. Meie ajalooline mälu on õpetanud, et Kremli puhul tasub vaadata tegusid, mitte sõnu. Pärast 24. veebruari 2022 selgus, et Eesti ja teised meie piirkonna riigid ei olnud Venemaa suhtes paranoilised. Me olime realistid. AfD tulemus näitab aga, et ühiskonna immuunsus võib nõrgeneda.
Kes saab Isamaasse astudes keskerakondlasest?
Seetõttu tasub ka järgmiste riigikogu valimiste eel vaadata kaugemale erakondade reklaamidest. Eesti on EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsust juba proovinud. EKREIKE esimene versioon ei paistnud silma ei stabiilsuse ega Eesti välispoliitilise positsiooni tugevdamisega. Kas EKREIKE2 on pärast järgmisi valimisi võimalik? Loomulikult on. Isamaa ja Keskerakond juhivad juba koos Tallinna. Samal ajal on Isamaa viimastel aastatel ise huvitavalt muutunud. Erakonna liberaalsem parempoolne tiib lahkus ja moodustas Parempoolsed. Teisest uksest tulid sisse Jüri Ratas, Jaanus Karilaid, Tõnis Mölder ja Taavi Aas.
Siin toimub Eesti poliitikas üks päris tähelepanuväärne ime: keskerakondlane astub Isamaasse ja temast saab üleöö isamaalane. Jüri Ratas juhtis Keskerakonda seitse aastat ja oli selle esimehena peaminister. Taavi Aas oli Keskerakonna Tallinna linnapea ja minister. Jaanus Karilaid Keskerakonna aseesimees. Tõnis Mölder minister ja erakonna volikogu esimees, alates 2024. aasta veebruarist küll mitte ühegi erakonna liige.
Inimesed võivad muidugi erakonda vahetada. Aga kui ühe erakonna juhtfiguurid liiguvad hulganisti teise, on valijal põhjust küsida, kumb erakond tegelikult muutus. Taavi Aas ütles Isamaaga liitudes ise, et Isamaa ja tema kunagise Keskerakonna vahe „ei ole enam nii suur, kui ta kunagi oli“. Sellega on raske vaielda. Seetõttu tasub Isamaa või Keskerakonna poolt hääletades mõelda ka järgmise päeva hommikule. Kas selle häälega võib tulla EKREIKE2?
AfD edu ei tähenda, et Saksamaa oleks muutunud Venemaa liitlaseks. EKRE kriitika ei tähenda, et iga EKRE valija toetaks Putinit. Ja erakonna vahetamine ei tee inimesest kahtlast. Oht on aeglasem poliitiline nihe, kus Ukraina toetamine muutub tüütuks, liitlaste kritiseerimine populaarseks ja Venemaaga leppimine hakkab tunduma pragmaatiline. Eesti on seni osanud seda ohtu üsna hästi märgata. Peame seda oskust hoidma, sest Putini droon Eesti õhuruumis paistab radaril. Palju raskem on märgata, kui Venemaa soovitud mõtted hakkavad tasapisi meie enda poliitikas normaalseks muutuma.