Mõistagi tuleb kogu mürsutehingute ümber tekkinud jama lõpuni lahti harutada. Kui keegi tegi halva otsuse, tuleb välja selgitada, kes tegi, miks tegi ja kas raha on võimalik tagasi saada. Aga kogu loo juures torkab silma ka see, kes praeguse Eesti skandaali üle kõige rohkem rõõmustab – Vene meedia, kirjutab Valdo Randpere.
Seal ei tehta erilist saladust sellest, et Pevkuri tagasiastumist ja kogu laskemoona lugu nähakse suurepärase võimalusena näidata Eesti Ukraina-poliitikat läbikukkumisena. Ühes Vene väljaandes irvitati kaitseministri tagasiastumise üle lausa nii, et kuna tal polnud käepärast parabellumit ühe padruniga, kirjutas ta tagasiastumisavalduse.
Venelased müüvad rahvale narratiivi sellest, kuidas kogu Lääneriikide poolne Ukraina toetamine on läbi kukkunud. Loomulikult on läbi kukkunud Eesti kaitsepoliitika. Läbi on kukkunud kõik need, kes on rääkinud vajadusest Venemaale vastu seista. Oma lugejatele nii siin- kui sealpool piiri sisendatakse, et meie kaitsekulude suurendamine on üks suur rahapõletamine, Ukraina aitamine on mõttetu ning kõige targem oleks meil kogu sellest jamast võimalikult kaugele hoida.
Ma olen alati olnud väga skeptiline igasugu konspiratsiooniteooriate suhtes. Mulle ei meeldi vandenõuteooriad ja ma ei arva, et iga Eesti poliitiline lollus või halb äriotsus sünnib kusagil Lubjankal FSB peakorteri kabinetis. Aga praegu ei oleks ma enam valmis ka automaatselt välistama võimalust, et selle mürsuskandaali mõnes osas võib olla tegemist hübriidoperatsiooniga või vähemalt hübriidoperatsiooni jaoks teadlikult ärakasutatava olukorraga. Viimaste nädalate sündmused Euroopas on selleks liiga tõsised. Kaks nädalat tagasi süüdati Lasnamäel kaitsetööstusettevõtte Milrem Roboticsi hoone. Saksamaa siseminister on rääkinud juba «igapäevasest hübriidsõjast» – sabotaažist, küberrünnakutest, spionaažist ja varjatud destabiliseerimisoperatsioonidest. Taanis teatas vastuluure alles äsja, et Vene eriteenistused üritavad värvata taanlasi sabotaaži ettevalmistamiseks, muu hulgas Ukraina abistamisega seotud kaitsetööstusettevõtete vastu. Ka Norras on närvilisus kasvanud. Svalbardil arestiti mõni päev tagasi Vene riigile kuuluv laev. Moskva nimetas seda kohe piraatluseks ja Putin koguni «riiklikuks terrorismiks».
Eile rääkisin ühe Rootsi juhtiva julgeolekueksperdiga. Meie jutu põhiteema polnud üldse Eesti, vaid Põhjamaade julgeolek. Ja ma pean ütlema, et seal ollakse mures. Väga mures. Mitte sellepärast, et keegi arvaks, et homme sõidavad Vene tankid Stockholmi või Kopenhaagenisse. Mure on just selle halli ala pärast, kus midagi kogu aeg juhtub, aga mitte miski ei ole eraldi võetuna piisavalt suur, et nimetada seda sõjaks. Üks sabotaaž siin. Üks droon seal. Mõni kummaline tulekahju. Mõni «iseseisvalt tegutsenud» kurjategija. Mõni ootamatult levima hakanud dokument. Mõni vihje ajakirjanikule. Mõni kriminaalkaebus. Mõni skandaal, mis õigel hetkel õigesse ühiskonda kukub ja hakkab seal oma elu elama. Just selline ongi hübriidsõja loogika.
Ma ei väida, et India ärimehed töötasid Venemaa heaks. Mul ei ole selle kohta mitte ühtegi tõendit. Aga ma tahaksin, et keegi pädev organ vaataks kogu seda lugu ka selle nurga alt. Kas kogu sündmuste ahelas on midagi, mis võiks huvitada ka meie julgeolekuasutusi? Võib väga vabalt olla, et vastus on: ei ole. Võib olla, et kogu asja seletus on palju lihtsam. Ukrainal oli kiiresti moona vaja, Eesti üritas seda kiiresti leida, riskis liiga palju, kontrollis liiga vähe ja sattus tarnija otsa, kellega poleks pidanud lepingut sõlmima. Täiesti võimalik. Aga tänases Euroopas oleks minu meelest naiivne seda teist võimalust isegi mitte kontrollida. Sest hübriidoperatsiooni eesmärk ei pea olema ainult elektrijaama õhkulaskmine või lennujaama sulgemine. Palju odavam ja mõnikord palju tõhusam on tekitada olukord, kus vastane hakkab iseenda ühiskonda lõhkuma.
Kui ühe halva tehinguga suudetakse Eestis korraga diskrediteerida kaitsekulude suurendamine, Ukraina abistamine, kaitsevägi, valitsus ja lõpuks kogu meie senine julgeolekupoliitika, siis oleks tulemus Venemaa vaatepunktist peaaegu ideaalne. Selge on see, et halb tehing tuleb lõpuni uurida. Vastutajad tuleb välja selgitada. Raha tuleb võimaluse korral tagasi saada. Aga Venemaa ei muutu sellepärast vähem ohtlikuks, Eesti ei vaja sellepärast vähem kaitsevõimet ning Ukraina ei vaja sellepärast vähem meie abi.