Tallinna juhid ja koolijuhid peavad mõistma, et lapsed ei saa oma haridust pausile panna seni, kuni tahtejõuta täiskasvanud järgmisi vabandusi otsivad, miks keelt ei suudeta ära õppida, kirjutab Õnne Pillak.
Minu vanaema armastas öelda, et rumal on see, kes vabandust ei leia. Tallinna linnavalitsuses on seega kuhjaga tarkust, sest seal näib eestikeelsele haridusele ülemineku aeglustamise vabandusi jaguvat küll.
Kuidas teisiti mõista haridusvaldkonna vastutav abilinnapea pidevalt otsitud põhjuseid, miks eestikeelsele haridusele üle minna ei saa? Iga paari kuu tagant vahetuvad põhjused või pannakse vana turvaline plaat käima, nagu näiteks linnatranspordi igihaljas pophitt: “Tallinnas ei saa midagi ümber teha, sest linn on kikilipsukujuline.”
Tuletan meelde, et eestikeelsele haridusele üleminek algas sisuliselt neli aastat tagasi, mitte eile. Nimelt võttis riigikogu juba 2022. aasta detsembris (mil valitsuses oli ka Isamaa, kes nüüd Tallinnas jalgu kõigutab) vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse. Omavalitsustel on olnud mitu aastat aega õpetajaid toetada, keeleõpet korraldada ja muutusteks valmistuda.
Mõni omavalitsus tahab muutusi, teine bütsantslikku paigalseisu. Tallinn on pantvangis ja Isamaa on tahtejõuetu midagi ette võtma Keskerakonna juhi ja linnavolikogu juhi Mihhail Kõlvarti soovide vastu. Kõlvart on kuulunud nimelt Vene Kool Eestis liikumise juhatusse ja olnud ülemineku pidev vastane.
Aga räägime tahtejõust lähemalt.
Olen näinud viimase kahekümne aasta jooksul, et keeleoskus on õpitav, kui inimeses endas on tahe olemas. Ainuüksi pealinnast leiab sadu näiteid, kuidas sõja eest pagenud ukrainlane, eestlasega abiellunud britt, motiveeritud grusiin või ka kaugema kandi inimene on õppinud mõne aastaga keele ära tasemel, kuhu 20, 30 või enam aastat siin elanud venekeelse emakeelega inimesed pole tahtnud jõuda. Sest neil on mugav ja näiteks Lasnamäel elades ja töötades võibki viibida venekeelses ökosüsteemis päevast-päeva.
Kuid kui inimene töötab Eesti avalikus teenistuses, siis riigikeele oskus ei ole midagi erakorralist, mida tuleb osata vaid kriisiolukordades. Avalikus teenistuses tuleb teenida Eesti inimesi, haridusvaldkonnas meie tulevasi Eesti noori ja nendega riigikeeles ehk eesti keeles suhelda. Kui eesti keele oskus on kesine, siis rahvusvaheline esimene keel on inglise keel, mitte vene keel.
Linnajuhid ja koolijuhid peavad mõistma, et lapsed ei saa oma haridust pausile panna seni, kuni tahtejõuta täiskasvanud järgmisi vabandusi otsivad, miks keelt ei suudeta ära õppida.
Mulle näib, et vahel kipub ununema, et eestikeelne haridus on ka Eesti julgeoleku küsimus. Meie agressorist naabri huvides on segadus ja lõhestunud ühiskond. Ühine haridussüsteem ja ühtsem keeleruum aitavad hoida Eesti ühiskonda kokkuhoidvamana, et siin elavad inimesed jagaksid ühist inforuumi, mõistaksid üksteist ja tunneksid end suurema kogukonnana. Just sellepärast ei saa eestikeelsele haridusele üleminekusse suhtuda kui järjekordsesse bürokraatlikku reformi.
Tallinna elanikuna häirivad mind aga kõige rohkem Isamaa linnapea ja tema erakonnakaaslaste valikud. Võimule tulles lubas Isamaa seista eestikeelse hariduse eest. Hariduse abilinnapea koht anti aga Keskerakonnale ehk erakonnale, kes hääletas riigikogus eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Kevadel kaitsti koos Keskerakonnaga vene õppekeelega koolidele erisusi ja nüüd kuuleme põhjendusi, miks õpetajad eesti keelt ei oska.
Endine mitmekordne haridusminister ja Isamaa liige Tõnis Lukas ütles juba 2023. aastal Keskerakonna juhitud linnavalitsuse kohta, et “Tallinna linnavalitsus takistab väga selgelt kõnealust üleminekut, otsides võimalusi kas kokkulepitust mööda hiilida või lihtsalt öelda, et ei jõua või ei saa.” Kolm aastat hiljem on Lukase koduerakond samas kohas, kus Tallinn oli ennegi, sest konservatiivse võimu nimel võib ohverdada ja kompromisse teha justkui lõputult.
Minu vanaemal oli õigus. Vabandusi leiab alati, aga Tallinna lapsed vajavad juhte, kes leiavad lahendused ja viivad eestikeelsele haridusele ülemineku lõpuni.