Fosforiiditeema puudutab eriti Lääne-Virumaad. Kunda piirkond on olnud arutelu keskmes aastakümneid ning iga kord, kui fosforiidist taas räägitakse, kerkivad paratamatult esile mälestused fosforiidisõjast ja küsimused selle kohta, mida tulevik võib kaasa tuua. Just seetõttu on oluline, et avalik arutelu põhineks faktidel ja teadmistel, mitte oletustel ega hirmudel.
Kliimaministeeriumi tellitud ja Eesti geoloogiateenistuse tehtud uuring annab väga selge vastuse: ettenähtavas tulevikus Eestis fosforiidi kaevandamist ei planeerita ega alustata. See on oluline sõnum eelkõige Lääne-Virumaa inimestele.
Kolm aastat kestnud uuring keskendus Kunda lähedal asuvale Aru-Lõuna piirkonnale. Uuriti fosforiidi omadusi, võimalikke töötlemistehnoloogiaid, keskkonnamõjusid, majanduslikku tasuvust ning arengustsenaariume. Tulemused näitasid, et Eesti fosforiiti on võimalik praeguste tehnoloogiatega väärindada ning sellest toota kvaliteetseid väetiste ja keemiatööstuse jaoks vajalikke tooraineid. Samas ei ole selle kaevandamine ja töötlemine praegustes turutingimustes majanduslikult tasuv.
Põhjused on üsna lihtsad. Vajalikud investeeringud on väga suured, töötlemine keerukas ning märkimisväärsed on ka jäätmekäitlusega seotud kulud. Lisaks ei ole fosforhappe hind maailmaturul tasemel, mis annaks kindluse, et ettevõtmine end ära tasub.
Oluline on samuti teadmine, et praegu kasutusel olevate tehnoloogiatega ei ole võimalik Aru-Lõuna fosforiidist majanduslikult tasuvalt eraldada haruldasi muldmetalle. Samuti puudub täna sobiv tööstuslik lahendus fosforiidi peal paikneva musta kilda väärindamiseks. Need asjaolud vähendavad veelgi võimalust, et fosforiidi kasutuselevõtt võiks lähiajal päevakorda kerkida.
Samas ei tähenda uuringu tulemus, et tehtud töö oleks olnud asjatu. Vastupidi. Tark riik peab teadma, millised ressursid tal olemas on. Teadmised ei kohusta meid midagi kaevandama, kuid teadmatus ei tee meid kindlasti tugevamaks.
Uuring tõi esile ka midagi positiivset. Eesti fosforiit on rahvusvahelises võrdluses kõrge kvaliteediga ning sisaldab väga vähe kahjulikke lisandeid, näiteks kaadmiumi. See tähendab, et tegemist on väärtusliku maavaraga, mille potentsiaal võib tulevikus muutuda oluliseks, kui tehnoloogiad arenevad või maailmas toimuvad muutused mõjutavad seniseid tarneahelaid.
Euroopa vaatest on see küsimus laiem kui ainult Eestit puudutav. Euroopa Liit otsib võimalusi, et tugevdada oma varustuskindlust ning vähendada sõltuvust kriitiliste toorainete impordist. Ka fosfor kuulub nende ressursside hulka, mille tähtsus võib tulevikus kasvada. Seetõttu on mõistlik käsitleda fosforiiti praegu eelkõige strateegilise maavaravaruna. Ressursina, mille olemasolu me teame ja mille kasutamise võimalusi mõistame. Sama on oluline teadmine, et Eesti vaatab tulevikku, kogub teadmisi ning teeb otsuseid teaduspõhiselt.
Just nii tulebki meie loodusvarasid käsitleda – vastutustundlikult, läbimõeldult ja Eesti inimeste huve silmas pidades.