Eesti pensionärid ei peaks kartma aeg-ajalt kuskilt esile kerkivat tondijuttu, mis väidab, et pensionite indekseerimine meie riigis lõpetatakse ja pensionitõus külmutatakse. Kahetsusväärselt on viimasel ajal sellist juttu hakanud ajama eelkõige Isamaa juhtpoliitikud, aga ka mõned majandusinimesed.
Kogu sellise jutu juures unustatakse aga ära tõsiasi, et inflatsioon liigub jätkuvalt edasi ja muudab euro ostujõu väiksemaks ning seda on vaja kompenseerida kõrgemate palkade ja muude tõusnud kuludega.
Ei tõuse ju mitte ainult toiduainete hinnad, vaid ka kommunaalkulud, bensiini hind ja paljud muudki. Hinnatõusud on tihedalt seotud energiakandjate hinnaga kõige otsesemalt. Naftavaese maana saab Eesti siinjuures loota vaid taastuvenergeetika arengule, et hoida hinnatõusud veidigi kontrolli all. Me lihtsalt ei saa kuidagi kontrollida maailmaturu hindu.
Samas ei ole ka mingit põhjust pöörduda tagasi põlevkivienergeetika juurde, kuigi seda on soovitanud eelkõige EKRE ja Keskerakonna juhtpoliitikud. Tuleb silmas pidada seda, et meie põlevkivijaamad on jõudnud oma eluea lõppu ja nende remontimine on seetõttu muutunud ülikalliks.
Praegu hoiame neid jaamu põhiliselt vaid ooterežiimil, et kõige suuremas hädas neid käivitada ja vaid väga kõrge energiahinna ajal neid kasutada. Tavaolukorras ei pääse põlevkivielekter lihtsalt oma kõrge hinna tõttu turule. Põlevkivi on aga palju otstarbekam hoida tuleviku keemiatööstuse tooraineks. Ega ta sealt maa alt kuhugi kao ja «parim enne» püsib ka muutumatuna.
Küsite nüüd ilmselt seda, et miks ma räägin energeetikast ja pensionitest koos. Sellel on väga lihtne põhjus: energiahind on sisend kõikide kaupade tootmisel ja sellest tekib ka pidev kaupade kallinemine. Ja kui Isamaa soovitab nüüd pensionide indekseerimine lõpetada, määrame me pensionärid järjest suuremasse vaesusriski. Aga need on meie emad, isad, vanaemad ja vanaisad, kes meile selle riigi on üles ehitanud.
Reformierakond sellise hullusega kaasa ei lähe ja jätkab indekseerimisega edasi.
See, mida tuleb kogu pensionide probleemi juures silmas pidada, tuleneb hoopiski majandusarengust ja meie demograafilisest olukorrast, aga ka meie tulevaste pensionäride käitumisest. Tegelikult sisenevad lähiaastatel tööturule veel suured eagrupid ning sotsiaalmaksu laekumine ega ka pensionisamba sissemaksed ei vähene. Tuleviku pension sõltub aga suuresti ka asjaolust, kas inimesed koguvad tulevikuks pensionifondidesse raha.
Kui vaatleme näiteks aastal 2050 pensioniikka jõudvate inimeste võimalusi pensioni saamisel, siis arvestame, et sel aastal pensioneerujate sünniaasta on 1982. Ja kui nad on kogu aeg töötanud, on neil nii teist kui ka kolmandat pensionisammast kasutades võimalik saada kuni kolmandiku võrra suuremat pensioni.
Arvestades arenguseire keskuse prognoose, tõuseb keskmine palk meie riigis 2050. aastaks praegusega võrreldes 180 protsenti, tarbijahinnaindeks kerkib samal ajal 70 protsenti.
Kui 2025. aastal oli esimese samba pension 52 protsenti keskmisest netopalgast, siis aastal 2050 oleks esimese, teise ja kolmanda samba kogumise korral võimalik saada pensioni kuni 70 protsenti keskmisest netopalgast. See oleks juba tase, millega peaks hakkama saama. Paraku ei saa kõike väljendada numbriliselt, kuid indekseerimise jätkamisel peaksime selliste suhteliste tasemeteni jõudma.
Loomulikult ei ole inimlik ega ka aus rääkida sellest, et pensionäride arv kasvab ja seepärast tuleks pensionitõus peatada. Andke andeks, aga see on ebainimlik. Sellestsamast pensionist kaetakse üha kasvavad kulutused toidule, ravimitele, kommunaalteenustele, hoolekandele ja nii edasi.
Reformierakond ei näe mingit võimalust pensionide kallale minekuks. Olulisem on hoopiski arendada majandust ja majanduskasvu kaudu katta ka kasvavad kulud pensionitele. Ammugi veel siis kui arvestame sellega, et meie praegune madal sündimus tegelikult kuni aastani 2050 erilist mõju pensionitele ei avalda, sest enne seda aastat sisenevad tööturule veel suured eagrupid.
Oluline on arvestada siinjuures ka võimalikku rändesaldot, mis arenguseire keskuse analüütiku Uku Varblase analüüsi järgi muutub positiivseks varem või hiljem, kuid mitte hiljem kui aastaks 2030–2032.
Kõige selle taustal ei tohiks ära unustada perepoliitika olulisust, mis tegelikult tagab elanikkonna ja eestluse püsimise. Vanemahüvitis, lastetoetused, noorte perede toetamine ja paljud muud meetmed juba toimivad ja neid peab edasi arendama, kuid see pole veel kaugeltki kõik, sest kuitahes palju ei meeldiks meile rääkida toetuste tõstmisest, pole mitte ühelgi maal õnnestunud «osta» suuremat sündimust raha lisamisega.
Lapsed sünnivad ikka armastusest ja kindlustundest tuleviku ees, mis tekib vaid siis, kui tulevik on kindel, kui pole otsest sõjaohtu, kui on turvatunne nii enda kui ka lapse tuleviku suhtes.
Aga on ka üks tegelikult eksisteeriv muutus, mis on ühiskonnas juba aset leidnud. See puudutab just inimeste käitumist, ootusi heaolu suhtes, enese vajaduste ja soovide esimeseks tõstmist. Pensionäride mured ei pruugi sinna esiritta pääseda. Ühiskond on aga tervik ja toimib hästi vaid siis, kui arvestatakse kõigi osapooltega, ka eakate inimestega.
Praegu, kui kaitsepoliitika on asjaolude sunnil esmatähtis, ei tohi selle kõrval unustada kõiki muid poliitikaid, sealhulgas perepoliitika ja muud valdkonnad, millest tekib ühiskonnas rahulolu oma riigiga ja tahe seda riiki kaitsta.
Et seda kõike suuta, peame arendama majandust, mitte sörkima sabas innovatsioonil ja tehisaru arengul. Võitjaks tuleb ikkagi see, kes jookseb mitte lihtsalt kõige ees, vaid kes jookseb ka õiges suunas.