Kui Eestis räägitakse laste ja noorte vaimsest tervisest, keskendub arutelu enamasti sellele, kuidas aidata neid, kellel probleemid on juba tekkinud. Vähem räägime sellest, kuidas neid ennetada. Ometi on olemas üks meede, mille positiivne mõju laste vaimsele ja füüsilisele tervisele on teaduslikult väga hästi tõendatud. See on regulaarne liikumine, kirjutab riigikogu reformierakonna fraktsiooni aseesimees Mihkel Lees.
Paraku liiguvad Eestis piisavalt vähem kui pooled lastest. Sellel on tagajärjed. Enamik ehk ligikaudu 78 protsenti kooliõpilastest kogeb iganädalasi tervisekaebusi. Juba esimeses klassis on ülekaalulisi või rasvunud lapsi rohkem kui iga neljas. Neljandaks klassiks on selliseid lapsi juba iga kolmas. Suur osa ehk ligi 70 protsenti noortest ei täida ajateenistusse jõudes füüsilise testi miinimumnõudeid.
Liikumine ei tähenda ainult paremat füüsilist vormi. Teadusuuringud näitavad, et regulaarselt liikuvad lapsed tulevad paremini toime stressiga, kogevad vähem ärevust ja depressiivseid sümptomeid ning saavutavad paremaid õpitulemusi. Seetõttu ei ole laste liikumine ainult spordipoliitika küsimus. See mõjutab tervist, haridust, sotsiaalset heaolu ja lõpuks ka riigi tulevikuvõimet.
Üht lihtsat lahendust siin ei ole. Ei ole ühte seadusemuudatust ega ühte programmi, mis probleemi lahendaks. Laste liikumisaktiivsuse suurendamine eeldab riigi, omavalitsuste, koolide, spordiklubide ja lapsevanemate koostööd. Just seetõttu tuleks minu hinnangul keskenduda viiele konkreetsele sammule.
Esiteks: programm «Sport koolis» peab jõudma kõikidesse Eesti koolidesse
Eesti Olümpiakomitee loodud programm «Sport koolis» programm on üks paremaid näiteid sellest, kuidas kool ja spordisüsteem saavad koostööd teha. Programmi tugevus seisneb selles, et treenerite juhendatud liikumistegevus toimub koolipäeva sees. See tähendab, et võimalus liikuda ei sõltu sellest, kas lapsevanem jõuab lapse pärast tunde trenni viia, kas perel on selleks raha või kas kodukoha lähedal üldse tegutseb spordiklubi.
Praegu osaleb programmis ligi 1900 õpilast 41 koolist. See on hea algus, kuid sellest ei piisa.
Eesmärk peaks olema, et lähiaastatel oleks kõigil Eesti 1.–3. klassi õpilastel võimalus koolipäeva jooksul osaleda vähemalt kahel korral nädalas kvalifitseeritud treeneri juhendatud liikumistegevuses. See aitaks vähendada nii piirkondlikku kui ka sotsiaalset ebavõrdsust ning looks rohkematele lastele võimaluse leida tee spordi ja liikumiseni.
Teiseks: Liikuma kutsuva kooli programmi põhimõtted peavad jõudma enamikku Eesti koolidesse
Laste liikumist ei saa taandada üksnes liikumisõpetuse tundidele. Tartu ülikooli Liikumislabori eestvedamisel toimuv programm «Liikuma kutsuv kooli» lähtub lihtsast põhimõttest: liikumine peab olema koolipäeva loomulik osa.
Aktiivsed vahetunnid. Ainetunnid, mille vältel liigutakse. Liikumist toetav koolikeskkond. Turvaline koolitee.
Just sellised muutused aitavad jõuda ka nende lasteni, kes ei pea end sportlikuks või ei osale klubispordis. Praegu on programmiga liitunud ligikaudu pooled Eesti koolid. Järgmine eesmärk peaks olema jõuda vähemalt kolmveerandi koolideni.
Kolmandaks: peame hakkama laste kehalisi võimeid regulaarselt mõõtma
Kehtib lihtne põhimõte: me ei saa juhtida seda, mida me ei mõõda. Praegu kogume põhjalikke andmeid õpitulemuste kohta, kuid märksa vähem teame laste kehaliste võimete arengust. Tartu ülikooli teadlased on välja töötanud metoodika, mis võimaldab hinnata laste kehalisi võimeid ja kasutada saadud andmeid nii hariduses, tervishoius kui ka poliitikakujundamises.
Eesmärk ei ole lapsi järjestada ega sildistada, vaid märgata probleeme varem, toetada lapsi õigel ajal ning teha otsuseid teadmiste, mitte oletuste põhjal. Kui me mõõdame lugemisoskust ja matemaatikapädevust, peaksime suutma hinnata sedagi, milline on meie laste kehaline võimekus.
Neljandaks: peame jätkama investeeringuid liikumist toetavasse elukeskkonda
Lapse liikumisharjumusi ei kujunda ainult kool – nende kujunemist mõjutab veel lapse elukeskkond. Kas kooli saab minna jalgsi või rattaga? Kas kodu lähedal on turvaline mänguväljak? Kas olemas on kergliiklusteed? Kas koolihoov on pärast tunde avatud? Need ei ole ainult linnaplaneerimise, vaid ka tervisepoliitika küsimused.
Kui soovime, et lapsed rohkem liiguksid, peame kujundama keskkonna, kus lihtne, turvaline ja loomulik liikuda.
Viiendaks: liikumisharjumuse kujundamisele lasteaedades tuleb pöörata senisest suuremat tähelepanu
Liiga sageli hakatakse laste liikumise teema üle arutama kooliealistest lastest. Tegelikult kujuneb see harjumus palju varem – lasteaiaeas omandatakse esmased liikumisoskused, kujuneb enesekindlus ning tekib arusaam sellest, kas liikumine on igapäevaelu loomulik ja meeldiv osa.
Värske lasteaedade liikumis- ja spordivõimaluste uuring näitab, et seal, kus töötavad kvalifitseeritud liikumisõpetajad, on liikumistegevus märksa mitmekesisem. Samas on keskmiselt vaid 47 protsenti lasteaedasid varustatud spordivahenditega ja ainult väikeses osas lasteaedadest on õpetajad viimastel aastatel saanud liikumisalast täienduskoolitust.
See näitab, et arenguruumi on palju.
Seetõttu tuleb tugevdada õpetajate pädevust, investeerida liikumisvahenditesse ja teha kõik vajalik, et meil oleks kvalifitseeritud liikumisõpetajaid. Samuti võiksid lasteaedade hoovid olla senisest enam avatud ka kogukondlikuks kasutuseks väljaspool õppeaega.
Lõpetuseks, poliitilisi prioriteete ei näita see, kui palju nende kohta peetakse kõnesid või kirjutatakse strateegiaid, vaid see, kuhu suunatakse raha. Rahvusvaheliste uuringute järgi toob iga ennetusse investeeritud euro ühiskonnale tagasi ligikaudu 14 euro väärtuses kasu.
Kui jätame täna investeerimata laste tervisesse ja liikumisharjumustesse, maksame homme rohkem ravi, rehabilitatsiooni, töövõimetuse ja sotsiaalteenuste eest. Laste liikumine ei ole kõrvalteema, vaid üks mõjusamaid investeeringuid, mida saame teha tervemate laste, parema vaimse tervise, väiksemate tervishoiukulude, suurema töövõime ja tugevama Eesti nimel.