Kaks päeva tagasi ilmus meedias uudis, et Keskerakonna ja Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart osales IV rahvusvahelisel linnade ja piirkondade tippkohtumisel. Üritusel andis Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi Kõlvartile üle aunimetuse „Linn-päästja“ selle eest, et Tallinn aitas alates Venemaa täiemahulise sõja esimestest päevadest Ukrainast sõja eest põgenenud inimesi.
See tunnustus kuulub tegelikult kõigile tallinlastele, kes Ukraina põgenikke aitasid ja neile siiralt kaasa tundsid. Just seepärast üllatas mind, et Kõlvarti ametlikel sotsiaalmeediakanalitel sellest sündmusest alguses mitte midagi ei olnud. Samuti valitses vaikus nende seas, kes tavaliselt kajastavad iga Kõlvarti sammu. Kahtlaselt vaikus.
Ootasin täpselt ühe ööpäeva ja kirjutasin postituse, kus avaldasin imestust, miks seda tunnustust puudutav info puudub Kõlvarti sotsiaalmeedias. Samuti ei olnud sellest midagi kirjutanud peamised Keskerakonna propagandistid – Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ega Tallinna linnavolikogu liikmed Sergei Ptšjolkin ja Grigori-Kazimir Seliverstov. Tavaliselt ollakse valmis kajastama iga Kõlvarti aevastust, samal ajal üles küttes narratiivi venelaste diskrimineerimisest ja rõhumisest Eestis.
Varsti pärast minu postitust avaldas Mihhail Kõlvart lõpuks vastavad postitused oma Facebooki lehel nii vene kui ka eesti keeles. Eesti keeles oli selgelt kirjas, et täiemahulist sõda alustas Venemaa. Vene keeles Venemaad millegipärast ei mainitud. Aga vähemalt postitus ilmus, kuigi arusaamatu viivitusega. Olen ise töötanud linnavalitsuses pressiesindajana ja tean väga hästi, et välislähetuste pressiteated ja postitused tehakse tavaliselt mõne tunni jooksul pärast sündmust.
Edasi juhtus aga midagi sellist, mida isegi mina ei osanud ette näha. Vene keeles tehtud Facebooki postituse all avanes otsekui portaal põrgusse – selle artikli kirjutamise hetkeks oli sinna kogunenud üle tuhande kommentaari. Keskerakonna venemeelsed ja Ukraina-vastased valijad kirusid Kõlvartit, väljendasid sügavat pettumust, ähvardasid enam mitte kunagi tema poolt hääletada ning nimetasid teda vene inimeste reeturiks. Kommentaaridest voolas viha ja täiesti kontrollimatu raev.
Esialgu ei suutnud ma mõista, miks inimesed, kes alles eile pidasid Kõlvartit Eesti venelaste päästjaks, olid nüüd valmis ta tükkideks rebima. Võib-olla just selle reaktsiooni kartuses venitas Kõlvart postituse avaldamisega nii kaua. Tšaplõgin avaldas selle uudise alguses samuti, kuid kustutas selle kiiresti ära. Ilmselt sai aru, et ei suuda vihalainet kontrollida.
Siis sain aru, et tegelikult ei ole siin midagi üllatavat. Aastaid on spetsiaalselt selleks määratud keskerakondlased Kõlvarti vaikival või ka mitte nii vaikival heakskiidul süstemaatiliselt sotsiaalmeedias oma oponente rünnanud ning kasvatanud üles publikut, kelle jaoks teisiti mõtleva inimese solvamine ja alandamine on muutunud normaalseks. Keskerakonna juhtfiguurid vastasid sellele alati, et probleemi ei ole – pluralism, erinevad arvamused, alternatiivsed vaated. Need keskerakondlased, kes ise selles poriloopimises ei osalenud, eelistasid lihtsalt nägu teha, et see ei puuduta neid. Ma saan neist isegi aru ega mõista neid hukka. Igal inimesel on omad põhjused vaikimiseks.
Nüüd selgus aga, et vihakoletis, keda Keskerakond aastaid kasvatas ja kellele oma poliitilisi vastaseid ette söötis, on valmis neelama juba neid endid. Ja selleks ei oldud valmis. Sest nende loogika järgi oli lubatud alandada, laimata ja mõnitada ainult vaenlasi.
Tegelikult ei ole see meetod midagi uut. Massilise hukkamõistu kampaaniaid teisitimõtlejate ja dissidentide vastu kasutati nii Nõukogude Liidus kui ka Putini Venemaal. Kurb on mõista, et just tänased keskerakondlased tõid selle praktika demokraatlikku Eestisse ja muutsid selle normaalsuseks. Nüüd, kui vihapendel liikus vastassuunas, said nad isiklikult kogeda „arvamuste pluralismi“ ja „alternatiivseid vaatenurki“. Olen kindel, et see oli õpetlik kogemus. Vahel on kasulik sattuda ise nende olukorda, kelle üle oled aastaid kohut mõistnud.
Mõtlesin veel sellele, miks läks seda auhinda vastu võtma linnavolikogu esimees Kõlvart, mitte Tallinna linnapea. See oleks olnud loogiline ning aidanud kasvatada ka Peeter Raudseppa tuntust, sest paljud inimesed ei tea siiani, kes üldse on Tallinna linnapea. Tõenäoliselt on Tallinna tegelikud juhtimisohjad siiski Kõlvarti käes ja just tema otsustab, kes kuhu sõidab.
Ja veel üks tähelepanek. Pärast seda, kui Venemaa kodanikelt ja halli passi omanikelt võeti kohalikel valimistel hääleõigus, ei ole Keskerakonnal enam erilist mõtet „vene küsimust“ lõputult üles kütta ja nende valijatega flirtida. Palju mõistlikum on pöörduda nende poole, kes on integreerunud ja jagavad normaalseid demokraatlikke väärtusi. Selles mõttes tundub see visiit täiesti loogiline.
Ainult poliitika. Mitte midagi isiklikku