Pärast hiljutise intervjuu tagasisidet olen palju mõelnud sellele, kuidas me naiste tugevusest räägime. Liiga sageli mõõdetakse seda eraelu, välimuse, emotsioonide või selle kaudu, kas naine on „piisavalt pehme“. Meeste puhul räägime juhtimisest, otsustest ja tulemustest. Naiste puhul küsime ikka veel, kas ta pole äkki liiga otsekohene, liiga ambitsioonikas või liiga tugev.
Selles arutluses keskendun ma eelkõige naistele poliitikas, sest see on keskkond, kus ma ise iga päev töötan ja näen lähedalt, millise surve all naised otsuseid teevad.
Aga tugev naisjuhtimine ei sünni ainult parlamendis, valitsuses või rahvusvahelistel tippkohtumistel. Naised juhivad ettevõtteid, koole, haiglaid, kodanikuühendusi, kogukondi ja perekondi. Samad põhimõtted kehtivad igal pool: oskus näha tervikut, teha raskeid valikuid, hoida inimesi koos ja viia alustatu lõpuni. Tippjuhtimine ei ole ainult poliitika küsimus ja ausalt öeldes on naiste osakaal ettevõtete tippjuhtimises sageli isegi kehvemas seisus kui poliitikas. Just seepärast tasub rääkida naisjuhtimisest laiemalt, kuigi toon siin näiteid peamiselt poliitikast – valdkonnast, mida tunnen kõige vahetumalt.
Tugevad naised, kes pole vaiksed
Mulle tundub, et Eestis alahindame ikka veel naiste võimet juhtida keerulisi protsesse lõpuni. Me kiidame naisi tubliduse eest, aga kõhkleme neis kohe, kui nad päriselt võimu haaravad. Meile meeldib tugev naine seni, kuni ta on tugev vaikselt. Aga ühiskond vajab naisi, kes ei ole ainult vastupidavad, vaid ka otsustavad.
Naised on väga tugevad juhid. Mitte sellepärast, et nad peaksid kellegagi võistlema, vaid sellepärast, et naised on harjunud vastutama mitmel rindel korraga. Nad näevad tervikut, taluvad survet ja viivad asju lõpuni ka siis, kui vastuseis on valus, nähtav või isiklik.
Tugev juhtimine ei tähenda alati kõige kõvemat häält ruumis. See tähendab julgust teha otsuseid, mille eest tuleb päriselt vastutada. Just seda on näidanud nii Kaja Kallas kui ka näiteks Molodva esimene naispresident Maia Sandu ja paljud teised naisjuhid.
Ursula von der Leyeni puhul võib vaielda paljude poliitiliste valikute üle, kuid ei saa eitada, et tema juhitud Euroopa Komisjon on nihutanud Euroopa Liitu kriiside ajal palju otsustavamaks. Covidi-kriisi järel käivitas Euroopa Liit NextGenerationEU, mida Euroopa Komisjon kirjeldab kui ELi ajaloo suurimat majanduse elavdamise paketti.
Praeguse julgeolekukriisi ajal on von der Leyeni komisjon toonud lauale ka Readiness 2030 / ReArm Europe plaani, mille eesmärk on mobiliseerida Euroopa kaitsekuludeks kuni 800 miljardit eurot. Need ei ole väikesed tehnilised parandused, vaid katsed muuta Euroopa majanduslikult, digitaalselt ja kaitsepoliitiliselt vastupidavamaks.
Taani peaminister Mette Frederiksen on samuti näidanud, et tugev juht ei saa julgeolekus jääda ainult ilusate sõnade juurde. Taani on olnud üks Ukraina järjekindlaid toetajaid ja osalenud koos Hollandiga F-16 hävitajate Ukrainale andmises.
Samal ajal otsustas Taani tugevdada oma kaitsevõimet: kaitsekulude suurendamine, raskebrigaadi arendamine, õhukaitse tugevdamine ja ajateenistuse pikendamine 11 kuule koos täieliku soolise võrdsusega ajateenistuses. See viimane otsus on eriti kõnekas. Kui riik ütleb, et riigikaitse on kõigi asi, siis tähendabki see kõiki – ka naisi mitte ainult hoolitsejate, vaid kaitsjate ja otsustajatena.
Tugevus läbi kriiside
Kaja Kallasest sai Eesti esimene naispeaminister 2021. aastal ning alates 1. detsembrist 2024 on ta Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni asepresident. Tema tugevust ei näita ainult see, et ta tõusis kõrgele ametikohale. Seda näitab eelkõige see, mida ta kriiside ajal otsustas teha.
Venemaa täiemahulise sõja alguse järel Ukrainas ei jäänud Eesti Kallase juhtimisel ootama, mida suuremad riigid teevad. Eesti tõstis kaitsekulud ajalooliselt kõrgele: 2023. aastal ületasid kaitsekulud miljardi euro piiri ja moodustasid ligi 2,85 protsenti SKPst, 2022. aastal eraldati lisaks 1,2 miljardit eurot sõjalisse kaitsesse. Samal ajal lükkas Eesti rahvusvaheliselt jõuliselt tagant Ukraina abistamise põhimõtet, et liitlased panustaksid Ukrainasse pikaajaliselt ja mõõdetavalt. Eesti otsustas anda Ukrainale nelja aasta jooksul sõjalist abi mahus 0,25 protsenti SKPst aastas ja kutsus teisi sama tegema.
See ei olnud populaarne ega lihtne otsus. Kaitsekulude tõstmine tähendab alati keerulisi eelarvevalikuid. Ukraina toetamine väsimuse ja hirmu õhkkonnas tähendab selgitamist inimestele, miks kellegi teise vabadus on ka meie julgeolek. Aga tugev juht ei juhi ainult siis, kui aplaus on kindel. Tugev juht juhib ka siis, kui otsus on raske.
Kallase valitsuse ajal viidi edasi ka üks Eesti riigi jaoks väga põhimõtteline muutus: üleminek eestikeelsele haridusele. Valitsus kiitis 2022. aasta oktoobris heaks tegevuskava ja 12. detsembril 2022 võttis riigikogu vajalikud seadusemuudatused vastu. Seda otsust oli Eestis arutatud aastakümneid. Tugev juhtimine seisnebki vahel selles, et asi, millest kõik on kaua rääkinud, tehakse lõpuks päriselt ära.
Sama võib öelda Nõukogude sõjamonumentide eemaldamise kohta avalikust ruumist. 2022. aasta augustis otsustas valitsus eemaldada Narvast Nõukogude sõjamonumendid, sealhulgas T-34 tanki, põhjendades seda sisemise rahu ja julgeoleku kaitsmisega pärast Venemaa täiemahulist agressiooni Ukraina vastu. See oli otsus, mida oli lihtne edasi lükata. Aga riigijuhtimine ei saa seisneda ainult edasilükkamises.
Ei müü mugavat illusiooni
Maia Sandu näide Moldovas on veelgi karmim. Ta juhib riiki, mille ümber on Venemaa sõda, energiasurve, korruptsioonivõrgustikud, desinformatsioon ja pidev katse riigi Euroopa-kurssi murda. Ometi on Sandu suutnud hoida Moldova selgelt Euroopa teel. Moldova sai Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse 2022. aasta juunis ja liitumisläbirääkimised avati ametlikult 25. juunil 2024.
Sandu tugevus seisneb selles, et ta ei ole püüdnud rahvale müüa mugavat illusiooni. Ta on öelnud sisuliselt, et Moldova valik Euroopa kasuks ei ole ainult majanduslik unistus, vaid demokraatliku riigina ellu jäämise küsimus. Ka hiljutistes intervjuudes on ta rõhutanud, et Euroopa Liiduga liitumine on Moldova jaoks julgeoleku- ja demokraatiavalik, mitte pelgalt diplomaatiline loosung.
2024. aasta oktoobris toimunud põhiseaduslikul referendumil toetas napilt üle poole hääletanutest Moldova Euroopa Liidu kursi kinnitamist põhiseaduses. See juhtus olukorras, kus hääletust saatsid süüdistused ulatuslikus Venemaa mõjutustegevuses ja häälte ostmises. Sellises olukorras ei ole juhtimine ilus lavapilt. See on närvide, väärtuste ja vastupidavuse proov.
Sandu on surunud edasi ka Moldova energiasõltuvuse vähendamist Venemaast. Euroopa Komisjon ja Moldova leppisid 2025. aastal kokku kaheaastases energiasõltumatuse ja vastupanuvõime strateegias, mille eesmärk on siduda Moldova lahti Venemaa energiatarnete ebakindlusest ja lõimida riik täielikumalt Euroopa energiaturuga. See on täpselt selline otsus, mis võib lühiajaliselt olla kallis ja ebamugav, kuid pikemas vaates määrab riigi vabaduse.
Kallas ja Sandu ei ole erandid. Euroopa viimaste aastate kriisid on esile toonud terve rea naisjuhte, kelle tugevus ei seisne poosis, vaid otsustes.
Ära tantsi. Ära ole ilus
Sanna Marini näide Soomes on oluline kahel põhjusel. Esiteks juhtis ta Soomet ajal, mil riik tegi oma ajaloolise julgeolekupöörde. 2022. aasta mais ütlesid president Sauli Niinistö ja peaminister Sanna Marin ühiselt, et Soome peab taotlema NATO liikmelisust viivitamata. See oli riigi jaoks aastakümnetepikkuse joone muutmine, tehtud Venemaa agressiooni ja väga pingelise julgeolekuolukorra keskel.
Teiseks näitab Marini lugu väga hästi, millise lisasurve all naisjuhid sageli töötavad. Teda ei hinnatud ainult otsuste järgi. Teda hinnati ka vanuse, eraelu, riietuse ja selle järgi, kas üks noor naispeaminister käitus kellegi meelest piisavalt „peaministerlikult“. 2022. aastal lekkisid videod, kus Marin erapeol sõpradega tantsis. Sellest kasvas poliitiline torm, ta tegi narkotesti ja test oli negatiivne. Juba varem oli Soomes ja rahvusvahelises meedias vaieldud isegi tema ajakirjafoto riietuse üle. Selline käsitlus ütleb palju rohkem ühiskonna ootuste kohta naistele kui ühe peaministri tegeliku töövõime kohta.
Marini puhul ongi kõige õpetlikum kontrast: samal ajal, kui Soome tegi oma kõige olulisema julgeolekupoliitilise otsuse pärast külma sõda, arutati avalikkuses, kas naispeaminister tohib tantsida. See on täpselt see topeltstandard, millega paljud naisjuhid kokku puutuvad. Mehe puhul nimetatakse enesekindlust sageli karismaks. Naise puhul hakatakse küsima, kas ta on liiga palju, liiga nähtav, liiga noor, liiga ilus, liiga ambitsioonikas või liiga vaba.
Siia kõrvale sobib ka Euroopa Parlamendi presidendi Roberta Metsola näide. Ta sõitis Kiievisse juba 1. aprillil 2022, kui Venemaa täiemahuline sõda oli kestnud vaid veidi üle kuu, et väljendada Euroopa Parlamendi toetust Ukrainale. 2024. aastal valiti ta Euroopa Parlamendi presidendiks tagasi. Tema roll ei ole olnud ainult institutsionaalne, vaid ka sümboolne: Euroopa demokraatia peab olema nähtavalt kohal seal, kus demokraatiat rünnatakse.
Naised juhivad kriisist läbi
Need näited näitavad, et tugev naisjuht ei ole erand ega dekoratsioon. Naised juhivad Euroopat kriisides, mitte ainult rahulikel aegadel. Nad teevad kaitseotsuseid, viivad riike läände, tugevdavad demokraatiat, ehitavad energiasõltumatust, toetavad Ukrainat ja lükkavad edasi reforme, milleks meestel on vahel aastakümneid „veel aega“ olnud.
Mida Kaja Kallas, Maia Sandu ja teised naisjuhid meile õpetavad? Seda, et tugev naisjuht ei pea oma tugevuse pärast vabandama. Ta ei pea rääkima vaiksemalt, et olla sobivam. Ta ei pea tegema pisemaid otsuseid, et mitte kedagi ärritada. Ja ta ei pea ootama, kuni kõik on nõus.
Tugev naisjuht ei ole külm ega empaatiavõimetu. Vastupidi, sageli sünnib tugevus just väga inimlikust kogemusest – teadmisest, et elu ei lähe alati plaani järgi, aga vastutus jääb. Perekonnas, töös, poliitikas ja riigijuhtimises loeb lõpuks see, kas inimene suudab segaduse keskel sihti hoida.
Sest lõpuks ei küsi ajalugu, kas otsus oli mugav. Ajalugu küsib, kas õigel hetkel oli julgust seda teha.