Ma pole üllatunud, et Eesti otsustas võtta Lätist eeskuju. Ent naistevastase vägivalla küsimuse sidumine erakonna poliitilise vankri ette on siiski küüniline, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees ().
Kui Evika Silina oli aastatel 2022–2023 Läti heaolu minister, puutusin temaga Euroopa ministrite kohtumistel korduvalt kokku. Tol ajal oli Eestis vastu võetud kooseluseadus, millel puudusid rakendusaktid, ning käsil oli abieluvõrdsuse seadustamine. Praegune Läti peaminister uuris minult, kuidas Eestil on õnnestunud nii kaugele jõuda ja palus minult tuge. Seda tuge püüdsin ka Läti meedia kaudu pakkuda.
Läti võttis 2023. aasta novembris vastu kooseluseaduse. Vähesed oleksid osanud oodata, et riik, kes oli just teinud edusamme inimõiguste kaitsel, satub peatselt olukorda, kus tuleb seista Istanbuli konventsioonist lahkumise vastu – kokkuleppest, mis käsitleb naistevastase vägivalla peatamist.
Küll aga ei ole ma üllatunud sellest, et Eesti otsustas võtta Lätist eeskuju. Pole saladus, et erakonniti on väärtusruumid erinevad, samuti ka tõsiasi, et seda kasutatakse oma valijate mobiliseerimiseks – eks see ongi poliitika loomulik osa. Ent naistevastase vägivalla küsimuse sidumine erakonna poliitilise vankri ette on siiski küüniline. Ka künismi võib alla neelata, kuid teadlikku ühiskonna lõhestamist mitte.
Lätile tundsime kaasa ja oleks soovinud neid rohkemgi toetada, kuid hea tava ei luba teise riigi siseasjadesse sekkuda. Piiri ületas aga , kui andis riigikogule üle eelnõu, millega soovitakse Läti eeskujul lahkuda Istanbuli konventsioonist. Riigikogu 57 liiget tegid nädal tagasi avaliku pöördumise, kinnitades oma jätkuvat soovi kaitsta naisi igasuguse vägivalla eest. Avalikult on sõna võtnud ka eksperdid, tugiteenuse osutajad ja peaminister. ei anna aga alla ning uued ühiskonda lõhestavad artiklid on juba ilmunud.
Istanbuli konventsioon ei ole ideoloogiline ega ka mitte tühi loosung. See annab selge raamistiku vägivalla ennetamiseks, ohvrite kaitsmiseks ja õigluse tagamiseks. Konventsioon pakub ka vajalikke tööriistu politseile, prokuratuurile, ohvriabitöötajatele ja naiste varjupaikade spetsialistidele vägivalla peatamiseks.
2022. aastal ajakohastas riigikogu ohvriabi seadust ning alates 2023. aastast on vägivalla ennetamiseks ja ohvrite abistamiseks riigi eelarvest kasutada üle 1,25 miljoni euro lisaraha. Püsiva lisarahastuse said ohvriabi baasteenus, vägivallast loobumise toetamine, MARAC, naistevastase ja perevägivalla ohvrite tugiteenus, seksuaalvägivalla ohvrite tugiteenus, kuriteoohvritele hüvitised ja lastemajateenus seksuaalselt väärkoheldud lastele.
Vabariigi valitsuse algatusel tegutseb ka ennetusnõukogu, mille töös osaleb lisaks ekspertidele kuus ministrit, et tagada ennetus ja tugi ohvritele.
Lisaks vaimsele, füüsilisele ja seksuaalsele vägivallale…
Naistevastase vägivalla üks ilming, lisaks vaimsele, füüsilisele ja seksuaalsele vägivallale, on majanduslik sõltuvus. Selle põhjusteks on sageli naiste suurem hoolduskoormus pereliikmete eest hoolitsemisel ja sooline palgalõhe. Eestis on Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe – tänavu 13,1 protsenti, mis tähendab 33 lisatööpäeva aastas, et teenida sama sissetulek, mis meestel.
Ometi teame, et ka kodune hoolduskoormus on naistel suurem. Kuigi isade osakaal vanemapuhkusel on tasapisi tõusnud, oli see 2025. aasta jaanuarist augustini siiski vaid 19,5 protsenti (sotsiaalkindlustusameti andmetel). Samuti on naised sagedamini need, kes hoolitsevad eakate või erivajadusega pereliikmete eest.
Mure naiste heaolu pärast pole vähenenud, pigem vastupidi. Nii ohvriabi kui politsei on märganud vägivallast teavitamise vähenemist. Põhjuseks võib olla heitumus, sest aega ja raha nõudvad kohtuvaidlused on kurnavad, taasohvristavad ja sageli ilma soovitud tulemuseta. Samuti pole meil piisavalt pakkuda toetavaid teenuseid vägivallatsejatele, kes tahaks oma vägivaldset käitumismustrit muuta.
Abistavate organisatsioonide, ametkondade ning õiguskaitse- ja huvikaitseorganisatsioonide tööpõli on jätkuvalt lai. Vägivallavaba elu on inimõigus, mille tagamine on kogu ühiskonna ülesanne.