Postimehes 30. septembril ilmunud Meelis Oidsalu arvamuslugu NATO kaitsekulude uutest eesmärkidest vajab täpsustusi ja selgitamist. Keskendun alljärgnevalt selgitustes kahele olulisele teemale – uut sisu toovale seadusruumile ja ressursile ehk rahale, kirjutab riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Mati Raidma.
Kõigepealt eellugu Oidsalu sõnastuses “olemasolevate seaduste ühte köitmise projektile”. Juba 2015. aasta sügisel algatati riigikaitseõiguse revisjon eesmärgiga täiendavalt analüüsida riigikaitseõiguse kitsaskohti ning töötada välja nüüdisaegse ja muutunud julgeolekuolukorra vajadusi arvestava riigikaitseõiguse regulatsiooni muudatused. Selle tulemusel valminud riigikaitseseaduse eelnõu menetlemine peatus 2021. aastal.
Covidi vahetut kriisikogemust, siseministeeriumi koostatud hädaolukorra seaduse muutmise väljatöötamiskavatsust ning 2014. aastal alanud ja 2022. aastal eskaleerunud Ukraina sõja kogemusi oli mõistlik arvestada uue seaduse väljatöötamisel. Kogu kriisiõiguse revisjoni ja kriiside haldamise poliitika ümber tegemine päädis uue, nii tsiviilkriise kui riigikaitset ühtsesse loogikasse viiva eelnõuga, mille tööpealkirjaks on “Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus”.
Väga suur töö on aastate jooksul tehtud. Nüüd on see riigikogus aktiivses menetluses ja vaatamata valimistele ja erakondlikele seisukohtadele püsib graafikus. Riigikaitsekomisjon, mitte erakond, valis mind juhtivmenetlejaks ja on vastutus ning väljakutse seda rolli kanda. Eelnõu seaduseks lihvimisel on kaasatud kuus riigikogu komisjoni, eelnõu algatajate meeskond ja paljud sihtrühmad. Esimeseks ajaliseks verstapostiks on parandusettepanekute laekumise tähtaeg 10. oktoobril.
Ka teine Oidsalu arvamus, et “uusi kriitilisi elanikkonnakaitse võimeid sellest ei sünni”, tekitab paraku eksliku arusaama reaalsusest. Üheks peamistest eelnõu ülesannetest on mõisteselguse ja seadusruumi loomine kriisihalduse ja laiapindse riigikaitse arenguks. Seda ka elanikkonnakaitse valdkonnas. Siinkohal täpsustuseks, et mõiste “elanikkonnakaitse” jõudis meie seadusruumi alles eelmisel nädalal koos riigikogus vastu võetud hädaolukorra seaduse täiendamisega.
Uue eelnõuga muutub riigikaitsele seadusega antav sisu ehk seni kehtinud ülesannetele lisanduvad Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalmere ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse ning julgeoleku ja põhiseadusliku korra kindlustamisele kaks uut – elanikkonnakaitse ja ühiskonna toimimise tagamine. Sõda Ukrainas annab sellele muudatusele selge sisu ja põhjenduse.
Elanikkonnakaitse sisustatakse eelnõus riigi ja ühiskonna tegevustega, mis toetavad inimeste valmisolekut kriisiolukorra ajal ise toime tulla, kaitsevad inimesi kriisiolukordadest tulenevate ohtude eest ja abistavad nende tagajärgedega toimetulemisel. Ka raamistab uus eelnõu elanikkonnakaitse tegevused, milleks on eelkõige elanikkonnakaitse koolitus, ohuteavitus, päästetööd, ulatuslik evakuatsioon, varjumine, esmaabi ja katastroofimeditsiin, vältimatu sotsiaalabi ja psühhosotsiaalne abi kriisides. Siseministeerium saab siin elanikkonnakaitse poliitika kujundamise koordineerija rolli.
Ühiskonna toimimise tagamisel on kandvas rollis elutähtsate teenuste osutamine ning riigi ja kohalike omavalitsuste toimepidevus kriisiolukordades.
Raha ja NATO uus, 1,5 protsendi eesmärk
2025. aasta NATO Haagi tippkohtumisel lepiti kokku kahe komponendiga kaitsekulu eesmärgis: 3,5 protsenti sõjalisele ja 1,5 protsenti laiapindsele kaitsele. Praegu käib NATO riikide vahel kooskõlastamine ja täpsustamine 1,5 protsendi sisustamisel. Tippkohtumise lõppdeklaratsioonis on see raamistatud kulutustega kriitilise infrastruktuuri kaitsele ja tsiviilvalmiduse ja kerksuse (resilence) tugevdamisele (Eesti loogikas siis tsiviiltoetusele, elanikkonnakaitsele, elutähtsate teenuste ja ühiskonna toimepidevusele) ning kaitsetööstuse arendamisele.
Meie riigi iseseisvuse kaitsmine on eelkõige meie endi kohus. Sõjalisele riigikaitsele suunatav eelarve, mis ületab järgmisest aastast 5 protsenti SKTst, tuleneb mitte kriteeriumitest ja protsendimäärast, vaid meie vajadusest. Sama on ka nn 1,5 protsendi eesmärgiga. Sisetunne ütleb, kui NATO määratlust vaadata, et see protsendimäär on meil juba praegu ületatud. Seega üleskutse minu poolt – mitte jälle protsenti klammerduda, vaid oma asi ära teha ja eesmärgid täita. Kulugu selleks, ja kindlasti kulub, raha vajadustest, mitte protsendist lähtudes.
Küll nõustun Oidsaluga, et siseministeeriumil tuleb tõsine kodutöö laiapindse riigikaitse rolliselguse huvides ära teha, et põhjendatult oma eelarvevajadusi kaitsta. Uus tsiviilkriisi ja riigikaitseseadus saab andma selleks ka kindlama positsiooni. Nagu ka teistele kriisiülesannet omavatele valdkondadele.