Mind häirib äärmuslus. Mustvalge lähenemine, kus nähakse ainult enda tõde, soovimata aru saada teiste arvamustest, vajadustest või võimalustest. Võtame kasvõi arutelu autod-rattad-jalakäijad, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Mihkel Lees.
Ma ei saa aru neist, kes soovivad autoga piltlikult öeldes poelettide vahel sõita ja on kurjad, kui peavad soovitud sihtkohta jõudmiseks mõnikümmend sammu jalutama.
Aga sama vähe saan ma aru neist, kes igal sammul nõuavad linnaruumi kujundamist ainult fanaatiliste jalgratturite soovidest lähtuvalt, unustades samal ajal kõikide teiste liiklejarühmade vajadused.
Ma soovin meelde tuletada, et kõik inimesed ei ole võimelised oma vanuse või erivajaduse tõttu rattaga sõitma. Paljude töö ja/või perelogistika nõuab tihedat autokasutust. Paljudele inimestele lihtsalt ei meeldi rattaga sõita. Ja see on ka okei. Paljud inimesed, kes ilusa ilmaga suudavad ja tahavad pedaale tallata, ei soovi rattaga sõita neljal-viiel kuul aastas, kui on külm, libe, märg. Mina näiteks kuulun nende hulka. Ja siis peab inimestel olema võimalus ohutult jalutada, sõita ühissõiduki või autoga.
Linnaruumi peavad ära mahtuma kõik. Väga mõistlik on toetada seda, et inimesed teeksid rohkem käike jalgsi, bussi või rattaga. Aga ka autoga sõita on täiesti normaalne, paljudele inimestele eluliselt vajalik.
Minu arust peab fookus olema jalakäija turvalisusel. Oleme jõudnud olukorda, kus jalakäijat ei ohusta niipalju autojuhid, kuivõrd mööda vuhisevad rattad ja tõukerattad.
Eks see ole lisaks üsna kehvakesele liikluskultuurile ka linnaplaneerimise viga. Kui aastaid tagasi suuremahulist kergliiklusteede rajamist alustati, ei osanud linnavalitsus ja volikogu ette näha, et (elektri jõul kiiresti liikuvaid) kergliiklusvahendeid tekib linnapilti nii palju ning jalakäijate ja (tõuke)ratturite eraldamisele ei pööratud piisavalt tähelepanu.
Nüüd tuleb see viga võimalikult paljudes kohtades parandada. Uusi teid rajades ning vanu rekonstrueerides peab olema a ja o, et jalgratturitele ja jalakäijatele on vaja selgelt eraldatud teekoridore. Ning neil tänavatel, mis alles rekonstrueerimist ootavad ning selget eraldatust pole, tuleb jalgratturite hoogu vajadusel füüsiliste tõketega takistada.
Olgu siinkohal näiteks Kvartali juurde pandud suured lillepotid, mis Riia mäest allavuhisevate ratturite hoogu kärbivad ja jalakäijatele loodetavasti mõnevõrra turvalisema ruumi loovad.
Ahjaa. Palju küsitakse ka selle kohta, kas Riia tänavat rekonstrueerides peaks vähendama autoradasid? Mina olen veendunud, et Riia tänava koridor võimaldab jalakäijatele ja ratturitele ohutumat tänavat luua ka autoradu säilitades. Linna läbivat peamagistraali ummikusse ajada ja operatiivsõidukite tööd takistada poleks tark.
Mahutame sinna kenasti ära nii jalakäijad, kergliiklejad kui autojuhid.