Tervisekassa kultuurivalik: kas jääme avatuks või pöördume tagasi bürokraatia juurde, küsib riigikogu liige ja perearst Eero Merilind.
Tervisekassa kogemus on näidanud, et ka avalikus sektoris on võimalik juhtida organisatsiooni avatult ja inimesi väärtustades. Küsimus on, kas uus juht jätkab seda joont või valitakse tagasihoidlikum ja turvalisem tee, kus domineerib kontroll ja jaga-ja-valitse mentaliteet.
Rain Laane lahkumine ei olnud ainult ühe inimese isiklik otsus. See oli märk kogu Eesti tervishoiule – millist juhtimist me avalikus sektoris ootame ja millist kardame.
Laane tuli Tervisekassasse tahtmisega teha midagi uut. Ta tõi organisatsiooni rohkem avatust, julgust katsetada ja inimlikumat suhtumist töötajatesse. Seda kõike keskkonnas, kus avalikud asutused kipuvad sageli olema pigem konservatiivsed ja aeglased.
Jah, ta rääkis palju numbritest, sest juhtimiseks on need vältimatud tööriistad. Kuid tema tegelik pärand on kultuurimuutus – mõtteviis, et avalik organisatsioon ei pea olema suletud ametkond, vaid võib toimida sama avatult ja uuenduslikult kui paljud edukad ettevõtted.
Talle heideti ette, et eraettevõtte juhtimisvõtteid ei tohi avalikku sektorisse üks ühele üle kanda. Äris sulgetakse kahjumlik osakond, avalikus sektoris aga tuleb teenust pakkuda edasi ka siis, kui see ei too majanduslikku kasu. Avaliku sektori eesmärk aga ongi avalik hüve – inimeste tervis ja ligipääs arstiabile.
Ometi tõi Laane Tervisekassasse seda, millest teised avalikud organisatsioonid sageli puudust tunnevad: läbipaistvust, katsetamisjulgust ja personali väärtustamist. See oli Tervisekassa puhul uus hingamine.
Probleem ei ole inimeses, vaid süsteemis.
Kuigi nimi on Tervisekassa, kulub suurem osa rahast endiselt haiguste raviks – nagu vanal Haigekassal. Ennetuseks ja tervise hoidmiseks jääb vahendeid napiks. See ei ole lihtsalt ühe juhi valik, vaid struktuurne reaalsus.
Kui tahame, et Tervisekassa oleks tõesti tervise kassa, tuleb sellele leida eraldi lisarahastust. See võiks tulla kas osaliselt inimeste omaosaluse kaudu (nt tervisekontrollid, ennetusprogrammid, digilahendused) või sihtotstarbeliselt alkoholi- ja tubakaaktsiisi kaudu. On igati loogiline, et riskikäitumist soodustavad tooted aitavad katta nende mõjusid ennetavaid tegevusi.
Mis saab edasi?
Tervisekassa seisab kolme suure väljakutse ees:
- Rahastuse jätkusuutlikkus – praegune maksubaas ei kata tegelikke kulusid.
- Teenuste kättesaadavus – ravijärjekorrad kipuvad pikenema, isegi kui aruannetes näeme positiivseid numbreid.
- Organisatsioonikultuur – kas uus juht hoiab avatuse ja innovatsiooni või naaseb bürokraatlikuma stiili juurde?
Rain Laane lahkumine on kaotus juhile, aga ka proovikivi kultuurile, mida ta üles ehitas. Tema aeg Tervisekassas näitas, et avalik organisatsioon võib olla uuenduslik, avatud ja inimesi hoidev. Küsimus on, kas see pärand jääb püsima või pöördume tagasi vanasse, kus domineerivad konservatiivsus ja kontroll.
Avalikku sektorit ei saa juhtida ainult Exceli tabeliga. Aga sama ohtlik on juhtida seda ainult käsukorras ja poliitilise sobivuse järgi. Vajame juhte, kes oskavad siduda avaliku sektori väärtused ja ettevõtlusest tuttava uuendusmeelsuse.
Numbrid võivad muutuda kiiremini kui pealkirjad ajalehes. Organisatsioonikultuuri aga on kord purunedes väga raske uuesti üles ehitada.