Täna leiab Londonis aset seltskondlik koosviibimine. Majaperemees (muide – kes) on meelevaldselt kutsunud külalisi, keda on paslikuks pidanud, kirjutab Siim Kallas.
Ühendkuningriik, USA, Prantsusmaa, Saksamaa, Ukraina, ja NATO juhtametnik. Melonit ei kutsutud, Türgit ei kutsutud, Poolat kui eesliiniriiki – ei kutsutud.
Saanud kutse, arutasid külalised, mida majaperemehele kinkida. Üks tõi jalgratta, teine pudeli head konjakit, kolmas huvitava raamatu. Majaperemees oli väga tänulik, kuigi tal neid asju üldse vaja ei olnud.
See seltskondlik koosviibimine on mõeldud selleks, et rääkida kõik ära, mis südant vaevab seoses Ukraina-Vene sõjaga. Peale ühte nurka kuhjatud kingituste ei teki midagi. Mingiks otsuseks puudub sellel koosviibimisel legitiimsus, mandaat. Üks selline juba oli.
Koosolekud, millel on sõja ja rahu küsimustes mandaat kaasa rääkida, on unustatud. ÜRO, Euroopa Liit, NATO, jms. kahjuks on nendel organisatsioonidel protseduurid ja kogemused rahu tagamiseks.
Ärge Eesti arvamusavaldajad unustage, et Euroopa Liit – see oleme meie, suveräänseteriikide vabatahtliku koostöö liit, koos otsustamise liit, ja otsuste elluviimise liit.
Ameerika taganemiste ajalugu
Need, kes näevad pääsemist, lunastust (ikkagi Kristus tõusis ju üles) selles, et innukalt lakkuda Trumpi ja tema lihtsate lavatööliste käsi, kingi, põski, võiksid meelde tuletada, et Ameerika kapituleerus Vietnamis, põgenes Afganistanist, laskis end Fidel Castrol narriks teha, jäi jalgupidi kinni Iraagi porisse. Ja jäi visalt toetama mittemuutuvat Nõukogude Liitu, isegi siis, kui oli juba hilja.
Jah, oli Marshalli plaan, võit külmas sõjas, turvatunne Euroopas. Oleme tänulikud, oleme küll. Eesti võeti NATO-sse. Oleme väga tänulikud. Aga see on minevik.
Nad võiksid minna koju ja hakata tõesti Ameerikat suureks tegema.
Aga autod tehke väiksemaks, need keskaegse Euroopa linnadesse ei mahu.
Kui Ameerika on läinud, siis me saame küll ise hakkama. Sest siis me teame, et me peame ise hakkama saama. Ja me ei loobu Euroopa sõja võitmisest. Pärast ameeriklaste süvenemist tolliteooriasse ja praktikasse jääb Venemaa üksinda vahtima tühjusesse. Sõda ei lõpe, rahva motivatsioon vajub ära, kui mingit valgust tunnelis ei paista. Tunnel on lihtsalt sisse varisenud. Ehituskvaliteet, teadagi, vilets.
Seda tõugu sõda vallutaja ei võida. Kuigi Trump leiab, ei saa endast kakskümmend korda suurema riigiga sõdida, kui tegelikult on vahe kolm-neli korda, see on inimeste arvus, aga mitte motivatsioonis. Vallutaja kaotas Alžeerias, Kagu-Aasias, Aafrikas. Ja ka Eestis 1920. Sest vaim oli vägev.
Jääme siis ootama, mida seltskondlik koosviibimine otsustab. Kas keegi kingib jalgratta? Ei usu. Vanasti oli see välispoliitika.