Praegu toimuv viib selleni, et 3–5 aasta pärast on EL-is korralik kaitsetööstus alustamas ning valmisolek ise korda hoida. Seega – Euroopa saab teha rohkem, kiiremini ja jõulisemalt, kirjutab peaminister Kristen Michal.
Eilne kohtumine läks muidugi viletsalt, kui pehmelt sõnastada. Kolmandat aastat vabadussõjas oleva riigi president läks enda teada kohtuma suure liitlase ja toetajaga. Arvates, et vabaduse põhimõtete eest valatud veri ütleb kõik. Ning vabaduse eest ja agressori vastu seismine on iseenesest mõistetav. Selgus, et pole.
Mis see meie jaoks tähendab? Ebamäärasust ajastul, kus kindlus on kullahinnaga. Pealkirjalugejate ajastul, kus pealkiri ei oma mingitki pistmist loo tegeliku sisuga, vaatasid üksteisele otsa sisu ja pealkiri. Selgus, et kooskõlaks on vaja palju toimetamist. Lugeja vast suudab ise sellest metafoorist järelduse teha. Kui ei, saab lahkelt piirduda pealkirjaga.
Euroopa saab teha rohkem ja kiiremini, õnneks ka teeb
Mis edasi? Euroopa saab hakkama. Aga see pole lihtne. Ukrainaga koos. Mitte Euroopa Ukrainata või Ukraina Euroopata. Kieli instituut on kokku arvutanud, et sõja peatamine õiglase ja püsiva rahuga on riikidele juba majanduslikult üksiti hulga parem, kui seda mitte teha. Isegi koledas maailmas, kus põhimõtted poleks olulisemad eurodest.
Numbrimaagia muidugi ja neile, kellele see mõte ei meeldi, ei saaks kuu jooksul piisavalt veenvaid andmeid Kieli instituudist, ehk saaks isegi juhtkirja kirjutada, aga arvan sel mõttel sügava sisu olevat. Ukraina aitamine on õige, kuid mitte lihtne. Aga just selle pärast me seda ka peame tegema, et see on õige, mitte, et see lihtne oleks.
Nädala alguses Kiievis olles ja president Zelenskõiga kohtudes panid paljud Euroopa Liidu ja liidu välised riigid rahalist ja relvadega tuge juurde. Ka Eesti kasvatas oma panust, veerandi võrra lisasime sõjalist abi senisele otsa. Oleme juba ühed suurimad Ukraina toetajad ja seda hinnatakse väga kõrgelt, president Zelenskõi ja peaminister Denõss Šmõhal palusid Eesti suure südamega inimesi tingimata tänada.
Euroopa ja paljud riigid üle maailma joondusid avalikult eile tugevalt Ukraina toeks. Euroopal on ka hoobasid, kuidas Ukrainal aidata vabaduse eest võidelda. Alustades Venemaa külmutatud varade kohe kasutusele võtmisest, uute relvade ja moona saatmiseni kohe ja nüüd. Nagu meie teeme. Isegi kahtlejad vist juba saavad aru. Kõik mitte. Jääb ka kaabukujulisi laike Euroopasse, kelle arvates on Putin täitsamees, mitte naisi ja lapsi tappev diktaator. Aga Euroopa saab teha rohkem ja teeb.
USA on meie ja EL-i partner NATOs ning oleks suur viga jätta teda kaugemale. See tähendab, et tuleb meilgi, nagu teistel liitlastel, teha kõike, et oleks mõistetav, kes vabaduse eest seisab ning mida maksavad põhimõtted. Euroopa ja oma kaitsekulude kasvatamine, ka 5%-le, on siinkandis väga arusaadav vajadus, selles oleme president Trumpiga ühel meelel. Meie kaitsevõimete kiirem ja suurem kasv on vajalik ja oluline.
Jõukas ja vabadust armastav piirkond vajab kaitset ja seda saame ise palju jõulisemalt teha. Praegu toimuv viib selleni, et 3-5 aasta pärast on EL-is korralik kaitsetööstus alustamas ning valmisolek ise korda hoida. Seega – Euroopa saab teha rohkem, kiiremini ja jõulisemalt. Iga päev viib võimete ja panuse kasvule, suudame seda ning Ukraina saab arvestada, et sõjas, mida peetakse vaba maailma eest, oleme kõik koos.
Võidame koos või kaotame igaüks eraldi.