Eesti tervishoiu süsteemi kõige akuutsemad probleemid ei ole süsteemisisene raiskamine, halb kvaliteet ja kehva väljaõppega arstid, vaid raha, personali puudus ning segadus, kas tervishoiusüsteemis peab kehtima turumajandus või lähtume jätkuvalt sotsialistlikust pärandist ja hoiame kinni iganenud süsteemist, kirjutab riigikogu liige ja perearst Eero Merilind.
Tervishoiusüsteemi pärispatt on see, et ära on unustatud inimene ning arstiabi on asendatud teenuste pakkumisega. Teenuste pakkumisel tehtavad kodeeringud näitavad, et Tervisekassal ei jätku raha, aasta lõpus tehtud ületöö tasutakse raviasutustele piiratud koefitsiendiga ning perearstidel saabub uuringute rahastamise lagi kätte juba oktoobris-novembris.
Riigikogus oleme keskendunud riigieelarve tasakaalule, kaitsekulutustele ning kärbetele. Vananeva elanikkonna, kehva majanduse ja halva tervisega inimestega nii kaua vastu ei pea.
Pakun välja kolm lahendust, kuidas tagada arstiabi ning panna tervishoiusüsteem tööle, nii et abi oleks kättesaadav, siis kui see on vajalik.
Esiteks – tuleb kardinaalselt muuta tervishoiusüsteemi rahastamist.
Ravikindlustusmaksu kitsas aluspõhi – peamiselt töölepinguga töötajate palgad – ei vasta tänapäeva paindlikele töösuhetele. Samal ajal väheneb maksumaksjate arv ja kasvab abivajajate hulk, mistõttu jäävad laekumised alla tervishoiu tegelikele vajadustele, luues solidaarsuse rakendamisel vastuolusid. Ootan pingsalt terviseministrilt tervishoiu rahastamise põhimõtete muutmist, tööandja vastutuse ja isiklike võimaluste suurendamist.
Teiseks – tervshoiusüsteemi osapooled tuleb panna koos töötama.
Tervishoiusüsteemi tõhusust pärsib ühtsete eesmärkide ja selge juhtimise puudumine. Avaliku sektori omandis haiglad tegutsevad eraldi, sageli tervikut arvestamata. Haiglate nõukogudes puudub tihti tervishoiualane pädevus ja vastutustunne. Süsteemi parandamiseks on vaja integreerida kõik terviseteenuse pakkujad (haiglad, EMO, perearstid, miks mitte ka sotsiaalsüsteem), tagada läbipaistev koostöö ning keskenduda kvaliteedi parandamisele.
Kolmandaks – peame kokku leppima, kas ja kus ja milliseid teenused suudame Eesti suuruses riigis rahastada.
Kas tähtsam on iga haigla võimekus osta endale moodne aparaat või teha koostööd, kasutada tehnikat maksimaalselt ja olemasolev raha kasutada näiteks vähihaiguste ravimisele?
Rahapuudus takistab oluliselt Eestis näiteks uute ravimite kasutusele võtmist. Euroopas jõuab uus ravim patsientideni keskmiselt 100–150 päevaga, samas kui Saksamaal ja Austrias juba 45–90 päevaga. Eestis on olukord märgatavalt kehvem – uue ravimi jõudmine patsientideni võtab keskmiselt 2,5-3 aastat ning Tervisekassa kompenseeritavate ravimite hulka jõudmiseks kulub rahapuudusel veelgi aega.
Nagu „Kingitud elu“ konverentsil öeldi – meie ravimitega inimesed elavad. Peame olema kiiremad ja võitlema inimeste elu eest tõsisemalt.
Tervishoiusüsteem on kiiresti muutumas ning isegi tehisintellekti (AI) saabumisega on siiski vaja inimest – arsti, kes teab ja oskab.
Kindlasti on hea, kui AI teeb sissekande ja aitab leida aega vastuvõtule või annab soovitusi nohu ning kurguvalu korral, aga peame tagasi tulema arstiabi juurde ja mitte ära unustama, et meist igaühel läheb seda mingil eluperioodil vaja.
Lisaks peame igati õpetama ja soodustama iseseisvat toimetulemist ning isiklikku vastutust. Ning kindlasti ei tohi unustada, et tervist ei saa osta, seda saab ainult hoida.