Tõsi, valimised ei tohi olla duell, aga need ei tohi olla ka ülejäänute vaikimine kõigele Eesti-pärasele vastandumise peale. Ma ei ole nõus selle poosiga, et vaatame mujale ja vaikime, et mitte teha vastasele reklaami, kui ta ründab vabadusi, valimiste ausust ja ja enamusdemokraatiat tasakaalustavaid mehhanisme.
Sõltumatu kohtuvõim ja ajakirjandus, inimõigused ja kodanikuvabadused, majandusvabadus ning riigi rahanduslik jätkusuutlikkus ei ole erakondlik asi. Põhiseaduses kirjeldatav liberaalne demokraatia ei kuulu ainult liberaalidele.
Mitte ükski demokraatlik erakond ei tohiks vaikimisega nõusolekut anda, et epideemiat, sõda ja sellest tingitud hinnatõuse pannakse oma valitsuste süüks, kommenteeritakse Kremli jutupunktidega ja kasutatakse vaenu külvamiseks. Keegi ei tohi nõustuda, et partei võib teha ja rünnata kõike, eitada teadust ja meditsiini, eirata kliimaprobleeme ja ressursside piiratust, öelda end kehtestavat hinnad ja heaolu ning kaotavat ära maksud.
Eestit on aetud neis asjus veel neli aastat sihilikult lõhki ja lahku on meid püütud ajada ka liitlastest. Seda kõike ei tohi taluda. Nii keskkonnast kui NATOst, EList ja sõjast Ukrainas sõltub nii meie rahvuse ja kultuuri kui maailma julgeolek. Ukraina lipp ei tohi olla meil kellegi punane rätik ega sinimustvalge lehvimine tornis kahtluse alla seatud.
Leppida ei tohiks ka isikliku vaenamise ja laimuga, mis on nelja aastaga võtnud täiesti uue mõõtme. Nii et mis duell, kui valimiste kaalul on inimlikkus ja me kõigi elukorraldus!