31 aastat tagasi olin teismeline ning mäletan hästi taasiseseisvumisega seotud sündmusi ja suurt ärevust seal ümber. Vanemad olid saatnud mu Viljandisse vanavanemate juurde ja kuigi mind püüti ärevate uudiste eest hoida, ammutasin infokilde kõikjalt, kust sain. Mäletan, et istusin vanavanemate trepil, kuulsin uudiseid Tallinnale lähenevatest tankidest ja tundsin hirmu, kas oma vanemaid enam kunagi näen. Eesti inimeste meelekindlus ja vabaduseiha võitis ning täna 31 aastat tagasi sai Eesti taas vabaks.
Ning on sümboolne, et sel nädalal saime ühe tanki lõpuks ka muuseumisse viidud – tank on taparelv ning nii olid ka 31 aastat tagasi Tallinna poole liikunud tankid mõeldud meie inimeste hirmutamiseks ja jõudemonstratsiooniks, et näidata, kes on peremees.
Mullu kirjutasid noored Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva puhul mulle arvukalt kirju. Nendest peegeldus palju nostalgiat ja kurbust, et nemad ei saanud 1991. aasta sündmustest vahetult osa. Ühtlasi ei tea nad, mida tähendab elada ilma vabaduseta. Lugesin neid kirju ja mõtlesin, et tegelikult on ju suurepärane, et meie noored peavad vabadust iseenesestmõistetavaks. Need, kes on sündinud vabas Eestis, ei teagi teistsugust elu ja nad on täpselt samasugused noored kui Lääne-Euroopas. Siiski, tänavu 24. veebruaril, kui Venemaa alustas Ukrainale täiemahulist rünnakut, jõudsid meile tuttav ärevus ja sõjaga seotud hirmud ka nende noorteni, kes olid seni lugenud ajast ilma vabaduseta vaid ajalooõpikutest.
Vabaduse hinda mõistad, kui vabadus on ära võetud. Mina olen sellest põlvkonnast, kes on elanud ilma vabaduseta. Mäletan aega ilma vabaduseta ja seetõttu oskan hinnata vabadust, mis meil on. Me peame tegema kõik selleks, et see jääks.
Minu suur tänu nendele 20. Augusti Klubi 69 liikmele, kes julgesid 31 aastat tagasi langetada otsuse hääletada Eesti iseseisvuse poolt ja endale kindlaks jäid. Sellest ajast oleme taas saanud ehitada oma vaba Eestit ja need noored, kes täna Eestis elavad, saavad pidada vabadust iseenesestmõistetavaks. Omalt poolt luban, et teeme kõik selleks, et see nii ka jääks.
Selle kõne pidasin 20. augustil 20. Augusti Klubi pidulikul koosolekul Riigikogu valges saalis.
