Täna on holokausti ohvrite rahvusvaheline mälestuspäev.
27. jaanuaril 77 aastat tagasi vabastati Auschwitzi surmalaagrist umbes 7000 vangistatud inimest, kellest enamik olid haiged või suremas. Holokaustis kaotas elu kokku miljoneid inimesi, rääkimata ellujääjate kaotatud lähedastest, sunniga maha jäetud kodudest, murtud vaimust ja südametest.
Seda on palju mõtestatud, kuidas inimkond küll jõudis nii õudsete kuritegudeni ja mida saame teha, et seda tulevikus vältida.
Lugesin aastaid tagasi Erik Larsoni väga haaravat raamatut „In the Garden of Beasts“, mis on kirjutatud natsi-Saksamaale saadetud Ameerika suursaadiku ja tema tütre päevikute põhjal. Seal rullub väga ilmekalt lahti, kuidas koledused said alguse väikestest asjadest – alguses sõimati, siis juba tõugati tänaval, alandati ja väikeste sammude haaval jõudsid asjad lõpuks sinna, kuhu nad jõudsid. Kui oled kellestki juba vaenlase pildi maalinud, siis on järgmine loogiline samm vaenlane hävitada.
Eelmisel aastal lugesin ka holokaustis ellujäänud Edith Egeri autobiograafilist raamatut „The Choice“, mille autor kirjeldab oma läbielamisi 16-aastasena Auschwitzis, inimese vastupidavusvõimet ja milline jõud võib olla meie enda valikutel.
Võiks ju küsida, miks nii rasketel teemadel lugeda. Aga selle pärast, et me kunagi ei unustaks. Kiusamist, sallimatust ja diskrimineerimist nähes tuleb vahele astuda.